KÜMNES LUGU

TAIGNALUGU


  Josephiine sõtkus pühadesaia taigent. Taigen lõhnas meeldivalt vanillisuhkru järele ning oli pehme ja vetruv nagu saiataigen ikka on. Ingliema raputas taignale õhukese kihi valget jahu, asetas puhta käteräti kausile katteks ning tõstis siis selle pliidile lähemale, et see soojas rahulikult kerkiks.

  Homme algasid lihavõttepühad, loodus oli täis kevadelõhnu, kuid Josephiinel polnud nagu õiget pühade tuju. Talle tegi muret üha kahanev rahahulk nende pere pangakontol. Taevas elades oli Ingliisa olnud see, kes pere majandusliku poolega tegeles, raha teenis ja arved maksis. Kuid nüüd, kui Ingliisa oli teadmata kadunuks jäänud, oli olukord muutumas väga keeruliseks. Maja ost ja Maa peale kolimine olid nõudnud omajagu kulutusi ning igapäevane kulu, mis laste riiete, kooliasjade ja toidu peale läks, oli samuti märkimisväärselt suur. Tuli midagi ette võtta, kuid 

mida? Josephiine pidi kohe mitu korda järjest raskelt ohkama, kui ta selle peale mõtles. Ta lihtsalt ei teadnud, mida teha ja kõige hullem oli see, et tal polnud õrna aimugi, kuidas raha teenitakse. Ta oli ju kogu oma elu tegelenud vaid laste kasvatamise ja majapidamisega.

  Muidugi võiks ta hakata näiteks mõne rikka pere lapsi hoidmas käima või võõraste majapidamiste eest hoolitseda, kuid mis siis saaks tema enda kodust ja lastest? Josephiine võdistas õlgu, kujutledes pilti elupaigast, kus tolmurullid mööda põrandaid kihutavad

ja päikesekiirgi enam aknast paksu mustusekihi tõttu sisse piiluda ei saa.

  Ja lapsed? Kuhu ta jätaks väiksemad lapsed terveks pikaks päevaks, kui ta ise teiste juures tööl on? Üksinda koju või? Ja kes teeks päeval söögi valmis, kui suuremad koolist koju jõuavad? Ei! See mõte tuli kiirelt peast visata, see ei olnud kindlasti parim lahendus!

  Uks paiskus lahti ja Karoliina tormas naerdes sisse, teda püüdev Joonathan kannul, nende järgi sibas Matu oma pisikestel jalgadel nii kiiresti kui suutis.

  „Ei saa! Sa ei saa mind kätte!“ peitis Karoliina end Josephiine seelikusabasse.

  „Sina oled kurg!“ sai Joonathan õe kätte ja lõi talle kergelt õla pihta patsu.

  „Mitte kurg, vaid kull, tola!“ narritas Karoliine vennakest.

  „Kurg! Karoliine on kurg!“ kilkas Matu vanemat venda jäljendades.

  Hetkega tundus, otsekui oleksid kõik asjad liikuma hakanud ning tuba täitus laste kilgete ja naerulaginaga.

  Matu, märgates laual seisvat taignakaussi, ajas end kikivarvule. Nõu oli liiga kõrgel! Uudishimulikult kallutas ta selle enda poole. Hetk hiljem seisis ta, taignakauss peas!

  „Mmm!“ oli kuulda vaid vaikset mõminat. Rohkemat polnud tema jutust võimalik aru saada. Kõik see oli nii lõbus ja kummaliselt naljakas, et Josephiinegi hakkas laginal naerma.

  Matu, kes ei näinud kausi alt välja, tatsus sihitult mööda tuba ringi nagu väike pime tont, ise

mõnuga suud matsutades. 

  „Oota, kullake!“ haaras Josephiine ta käte vahele. Ettevaatlikult õnnestus tal kauss peast kätte saada. Taigen kattis täielikult poisi juukseid ja väike nägu oli otsekui valge maski all. Kaks välkuvat silma pööritasid sellest välja ning nendest allpool oli näha väikest liikuvat suud. Matu keeleke limpsis taigent ja tundus, et olukord meeldis talle igati.

  Matu sätiti toolile ning kolmekesi koos hakkasid nad vennakese pead puhastama, aga tõsi see oli – taigen oli juustes kinni nagu kitt ning seda sealt kätte saada polnud kuidagi võimalik.

  „Karoliina, Joonathan! Aidake meid!“ palus Josephiine. „Seda varandust küll nii lihtsalt juustest välja ei saa!“

  „Joonathan!“ kamandas Josephiine. „Palun too mulle köögist suured käärid ja sina, Karoliina, mine vaata, kas leiad vannitoakapi alumisest sahtlist Ingliisa habemeajamise aparaadi. Tuleb Matu juuksed maha ajada!“

  Võttis aega mis võttis ja proovis Josephiine, mis ta proovis, et pojakesele veidigi juukseid pähe jääks, kuid tulemuseks oli ikkagi see, et Matu pea tuli täiesti kiilaks ajada.

  „Tõeline macho!“ sõnas Joonathan tunnustavalt vennakese uut soengut silmitsedes.

  „Või buddha munk,“ täiendas Karoliina pisivenda uurides. „Nagu selles eilses filmis oli. See, kes elas templis ja kogu aeg, jalad ristis, mõtles.“

  „Tore lugu küll, mu väike macho-munk,“ nentis Josephiine muretooniga hääles. „Praegu on alles varakevad. Nüüd peab sul kindlasti õues müts peas olema, et sa oma ajunatukest ära ei külmetaks!“

  „Ma annan talle oma lendurimütsi,“ pakkus Joonathan lahkelt ning jooksis mütsi tooma.

   Juukselõikus tehtud, pistis Ingliema Matu vanni ja küüris tal ka kõrvad ja mõlemad ninaaugud põhjalikult puhtaks, nii et pojakese külge taignaraasugi ei jäänud.

  Mõni aeg hiljem seisis uue soenguga Matu peegli ees ja oli talle vastu vaatava peeglipoisiga väga rahul – nüüd polnud vaja lasta juukseid kammida ning lendurimüts sobis talle tema enda arvates igati suurepäraselt, sest kui sa lennata veel hästi ei oska, siis vähemalt kandes tõelist lendurimütsi, tunned end palju vingema lendajana. Ta oleks mütsi hea meelega ka ööseks pähe jätnud ning sellega unenägudes ringi tiirutanud, kui Josephiine oleks vaid lubanud

JÄTKUB...