SEITSMES LUGU

Nimepäev

   Ingliema istus mõtliku näoga kabinetis suure kirjutuslaua taga. Oli esmaspäeva pärastlõuna. Täna oli inglilaste esimene koolipäev Maa peal. Hommikul oli koolibuss nende maja juurest lapsed kooli viinud, Ingliema aga oli terve esimese osa päevast viimaseid

kolimiskaste lahti pakkinud. Siis oli helisenud telefon. Helistajaks oli Inglike Ühe klassijuhataja, kes oli Inglikese kohta palju kiidusõnu öelnud, kuid kõne lõpus märkinud, et Inglike Üks ei taha millegipärast öelda õpetajale oma eesnime, ning palunud emal tüdruku kummalise käitumise tegelikku tagamaad uurida. Ingliema oli õpetajaga väga sõbralikult vestelnud ning lubanud talle, et lahendab probleemi.

      Ei möödunud palju aega, kui helistas Inglike Kahe klassijuhataja ning vestlusteemagi oli sama. Nüüd oli ta aga just lõpetanud kõne kaksikute õpetajaga, ikka nimedest rääkides.

     Üks oli selge − Maa peal koolis käies ei sobi nimeks Inglike Üks, Kaks, Kolm, Neli jne, vaid tuleb panna nimed, nagu lastel ikka on, näiteks Mari, Triinu, Ants või mõni muu sarnane. See tegi Ingliemale tõeliselt muret, sest sa ju mäletad, et Ingliemal polnud tulnud juba Inglike Kahe sündides meelde muud nime peale Inglike Kaks ja Inglike Kolme puhul Inglike Kolm, kuni Inglike Seitsmendani välja.

     Nüüd oli vaja kähku seitset uut nime, mitte vaid ühte või kahte, sest kaugel seegi aeg on, kui Inglike Viis, Kuus ja Seitse kooli lähevad! Kuna Ingliema armastas lahendada probleeme

võimalikult kiiresti ning võimalikult lõplikult, otsustas ta kohe kõigile lastele uue nime panna, võib-olla endalegi nime võtta.

Aga millised?

     Ingliema tundis, kuidas ta pea valutama hakkab, ning tundus kohutav, et nüüd, mil ta tõeliselt vajas Ingliisa abi, polnud seda kuskilt loota. Nii ta siis istuski Ingliisa töölaua taha lootuses, et ehk tuleb talle seal istudes mõnigi nimi pähe!

     Uks lendas lahti ja Inglike Kaks tormas esimesena sisse: „Emps, tead kui vahva! Ma võitsin kõiki poisse 60 meetri jooksus!”

     „Mina sain nii toreda pinginaabri,” teatas Inglike Neli sisse astudes, „ja tal on nii ilus nimi − Eliise!”

     „Ja mina,” seletas Inglike Kolm õhinal, „sain õpsilt kiita, kui talle söökla ukse lahti tegin!”

     „Kas midagi on juhtunud?” küsis Inglike Üks ema mõtlikku nägu vaadates.

     Selle peale Ingliema ainult ohkas. „Me peame teile nimed panema!”

     „Aga meil on nimed!” silkas kabinetti Inglike Viis.

     „Kas õpetaja helistas sulle?” küsis Inglike Üks. „Ta sai aru, et Inglike on meie perekonnanimi ja ei mõistnud mu selgitust, et Inglike Üks ongi mu ainus nimi üldse.”

     „Minul oli sama lugu,” sõnas Inglike Kaks, „aga ma ei viitsinud õpetajale pikalt seletada. Ta poleks nagunii aru saanud.”

     „Siin on, jah, teistmoodi nõudmised,” nentisid Inglike Kolm ja Neli.

     „Aga pane siis meile nimed!” pani Inglike Kuus ette. „See on ju lihtne.”

     „Jah, pane! Milleks muretseda?” siristas Inglike Neli. „Mina võiks olla Eliise!”

     „Eliise on ju sinu pinginaabri nimi,” tuletas talle Inglike Kolm sõbralikult meelde. „Kui kõrvuti istuvad kaks Eliiset, siis ei tea, kumba küsitakse!”

     „Olgu,” oli Inglike Neli nõus, „ma võin siis mõne muu nime saada. Aga millise?”

     „Sellepärast ema ongi mures,” selgitas Inglike Üks. „Ta ei tea, milliseid nimesid meile panna.”

     „Teeme nii,” ütles Ingliema, „et suuremad õpivad homseks ära ja väiksemad teevad sel ajal mängutoa korda. Mina valmistan vahepeal õhtusöögi ja pärast seda istume ja mõtleme koos teile nimed välja.”

     „Kas ma võin kohe hakata nime mõtlema?” oli Inglike Viis kärsitu. „Mul ei ole midagi koristada peale ralliauto.”

     „On küll,” vaidles Inglike Kuus vastu, „su värviraamat ja pliiatsid on ka kõik põrandal laiali.”

     “Teeme nii,” katkestas neid Ingliema, „et paneme nimed kõigile korraga, aga mõelda võid ikka, mõtlemine kaunistab!”

     Õhtusöök söödud, istus inglipere laua taha, et otsustada, missuguse nime keegi saab.        „Mina mõtlesin, et olen Joonathan,”teatas esimesena Inglike Viis.

      „Ja satud vaalaskala kõhtu?” täpsustas tema otsust Inglike Üks.

      „Miks vaalaskala kõhtu?” ei saanud Inglike Viis aru.

      „Joonathan sattus vaalaskala kõhtu,” seletas Inglike Üks. „Ta küll õnneks pääses elavana.”

     „Väga hea, et pääses. Järelikult mina pääsen ka, kui olen Joonathan!” arvas Inglike Viis. „Nii et mina olen nüüd Joonathan!”

      „Nimedega ongi keeruline see, et nimi on nagu talisman,” rääkis Ingliema, „mis võib sulle anda väga palju jõudu ja tarkust, kui see on hea nimi ja kui sa seda õigesti kasutad.”

     „Mismoodi nimi annab jõudu?” uuris Inglike Kolm ettevaatlikult.

     „Juba iidsetest aegadest on targad kasutanud nimedega kaasnevaid eeliseid ja ka ülesandeid meie elus,” rääkis ema. „See ei ole midagi halba, sest oma elu elad sa ikka ise, nagu tahad. See on lihtsalt teadmine, mida teha võiksid. Sellepärast ongi nimede panemine minu jaoks tõeliselt keeruline.”

     „Pakume üksteisele nimesid näo järgi!” tuli Inglike Neli välja mõttega. „Inglike Kuus on minu arvates Karoliina nägu.”

     „Kas mina olen Karoliina nägu?” imestas Inglike Kuus. „Missugune see Karoliina siis

on?”

     „Ta on nagu väike nukuke ja hästi lõbus ja ei jonni ja on sõbralik,” seletas Inglike Neli

rõõmsalt.

     „Mina tahan väga Karoliina olla,” oli Inglike Kuus kohe nõus.

     „Inglike Neli võiks olla Kirke,” pakkus Inglike Kolm.

     „Miks Kirke?” oli Inglike Neli üllatunud.

     „Kirke on ju nõid Kreekast ja pealegi saaksin mina siis olla Kirk,” selgitas Inglike Kolm. „Mõtle kui vägev – kaksikud Kirk ja Kirke! Nii hästi lähevad meie nimed siis kokku!”

     „Olgu,” venitas Inglike Neli selle jutu peale. „Aga miks sa tahad just Kirk olla?”

     „Ma ei saa ju Kirke olla, Kirke on tüdruku nimi. Poisi nimi on seega Kirk. Ja mõnus, kui sul on kasvõi peaaegu nõia nimi. Äkki siis on sul mõni nõiavõime ka! Näiteks võime kalamaksaõli vahukooreks muuta. Või laisku sipelgateks moondada.”

     „Olge jah Kirk ja Kirke!” arvas Inglike Viis. „Siis jääb õpetajatele paremini meelde ka.”

     „Inglike Kaks peaks kindlasti olema Karl,” arvas Inglike Üks.

     „Karl?” pärisid Kirk ja Kirke kooris. Naeratades vaatasid nad teineteisele silma ning olid ilmselgelt enda nimedega väga rahul.

     Inglike Üks seletas neile: „Paljude kuningriikide valitsejad Maa peal on olnud Karlid ja nagu Inglike Kaks just paar päeva tagasi meile kõigile kõva häälega selgeks tegi, on tema meil kõige vanem mees majas ning peab seega meie kuningriiki juhtima! Pealegi on ka suuri teadusmehi olnud Karli-nimelisi. Kuna Inglike Kaks on väga vilunud oma „kärbsekülmutamistrikis” ning igasugu mehhanismide kokku-lahti monteerimises, siis mausun, et tast võib saada ka suur teadlane.”

     Selle jutu peale hüüdis ema teisest toast, kuhu ta oli korraks läinud: „Karla, palun tule kohe tooli pealt maha!”

     Karl vehkles oma toolil seistes ahjuroobiga ning mängis juba suurt kuningat ja sõjameest. Nii sai ka Inglike Kaks endale nime.

     „Empsu, mul tuli mõte − sinu nimeks paneme Josephiine!” plaksutas Karoliina käsi. Kõik teised inglikesed olid sellega kohe nõus, sest ühe tõeliselt ilusa Ingliema nimi peab juba selle

pärast Josephiine olema, et tal oleks sama ilus nimi, kui ta ise on.

     „Ja mis sinu nimi on?” küsis Joonathan ehk siis Inglike Viis oma pisivenna käest.

     „Rex!” tuli kiire vastus laua alt, kus Inglike Seitse parajasti Karla uut puldihelikopterit lammutas.

     Selle peale hakkasid kõik naerma, sest Rex on ju ometi koera nimi. Ingliema Josephiine palus Inglike Seitsmel laua alt välja tulla, mille peale viimane vastas: “MA-TU” ehk siis lastekeeli „Ma tulen”.

     „Voh, panemegi talle nimeks Matu! Siis ta vähemalt oskab seda ise ka öelda ja koolis võib ta juba Matthias olla, et õpetajad teda ikka noomida ka saaksid,” seletas Kirke naerdes.

     Ingliema vaatas lastele otsa ning tõdes hingerahuga, et vaid vanimal, Inglike Ühel, puudus nimi. „Sinu nimi peaks olema Helen! Vähemalt hea ja rahulik nimi. Kohe südame teeb soojaks ja isale meeldiks see ka kindlasti väga.”

     Hetkeks helklesid Ingliema silmad märjalt, meenutades Ingliisa, kuid siis hakkas Karoliina Matu järjekordse ninali potsamise peale laginal naerma ning see tegi kõigil tuju kohe heaks.

     Õhtul läksid voodisse seitse inglilast, kellel kõigil olid päris uued nimed: Inglike Ühest oli saanud Helen, Inglike Kahest Karl, Inglike Kolmest Kirk, Inglike Neljast Kirke, Inglike Viis

oli nüüdsest Joonathan, Inglike Kuus Karoliina ja Inglike Seitse Matthias ehk lihtsalt Matu. Ingliema oli uueks nimeks saanud Josephiine.

     Silmi sulgedes mõtles Josephiine, et kui Ingliisa tagasi tuleb,võiks tema nimeks saada Henri. Talle tundus, et päris hea oleks oma abikaasat Henriks kutsuda − see lihtsalt kõlaks hästi!  

      Kuidas inglikeste elu enda uute nimedega edasi läks, sellest juba järgmistes lugudes.