VIIES LUGU

Jääpurika lugu

   Taevas lund pole. Õigemini on, aga ta sajab sinust mööda. Sa võid küll mõne langeva helbekese hoo pealt kinni püüda, kuid sa ei saa lumehange hüpata ega lumememme teha. Sellepärast oligi inglilastele Maa peale jõudes kõige suuremaks uudiseks lumi. Sel aastal oli külm talv ja kõik kohad paksu lumega kaetud.

     „Puudel on valged tekid!” oli Inglike Seitse silmad suureks ajanud.

     „See on lumi!” selgitas talle Inglike Viis.

     „Kui maitsev!” limpsas Inglike Kuus oma lumist kinnast. „Nagu jäätis, ainult et pole magus!”

     „Lund ei tohi süüa!” keelas Ingliema. „Võib haigeks jääda!”

     Inglikesel oli sellest kahju − lumi oli ju nii teistmoodi maitsega.

     Esimene päev Maal oli läinud kiirelt − pakiti asju lahti ning lastel ei jäänud aega õue minna. Nüüd oli aga käes laupäevahommik. Tüdrukute toa aknast piilus sisse päikesekiir. Inglike Kuus avas silmad ja kohe tuli talle meelde lumi.

     Kõik teised alles magasid. Kolimine oli olnud väga väsitav. Inglike Kuus tõmbas riided selga ja läks tasakesi välja. Õues oli kõik nii valge. Pani lausa silmi kissitama. Puud olid kaetud härmatisega ja valge lumi sillerdas päikese käes.

     „Selline vist ongi elu muinasjutus,” mõtles Inglike Kuus endamisi. Ta astus trepist alla, võttis kindaga lund ja pistis suhu. Ta lihtsalt pidi seda veel kord proovima! Lumi oli sama maitsega mis eilegi − jäätis ilma suhkruta! Siis tuli Inglikesele meelde ema hoiatus, et lund ei sööda. Raputanud kinda puhtaks, suundus ta maja taha.

     Maja taga oli väike kuur, paar puuriita ning vana kaev. Kaevu peale ei tohtinud ronida. „See on nagu pilveauk, millest võib läbi kukkuda,” oli Ingliema öelnud. „Siis ei aita ka tiivad,

sest kaevus pole ruumi lennata!”

     Ega Inglike Kuus nii rumal polnudki, et kaevurakke peale ronima hakata. Pealegi oli ümberringi nii palju huvitavat. Näiteks katuse ääre küljes rippuv majake. Tundus, et keegi oli selle kunagi lindude söögipaigaks ehitanud, kuid nüüd seisis see tühjana ning polnud märkigi sellest, et mõni linnuke sealt toitu otsimas käiks. „Neile peab toitu panema,” mõtles Inglike Kuus.

     Siis märkas ta linnumaja kohal katuse küljes rippumas midagi imelist. Inglike Kuus polnud varem jääpurikat näinud.

     „Kas siin siis kasvavad porgandijäätised katuse küljes?”imestas ta ja asus asja uurima. Kõigepealt proovis ta hüpata, kuid ei ulatanud. Siis ronis katuseräästa all seisva vana puuriida peale ja proovis sealt upitada, kuid kukkus tagurpidi lumehange.

     „Lendan!” otsustas Inglike Kuus end püsti ajades. Aga tiivad olid jope all! Kärmelt võttis ta jope seljast ja katsetas uuesti. Nüüd segas kampsun. „Peab selle ka ära võtma!” ohkas ta. Õhukese särgi väel aga hakkas juba päris jahe. Värisedes tõusis ta õhku, lendas üles ja saigi jääpurika kätte.

     „Käes!” rõõmustas Inglike Kuus. Ainult et kohutavalt külm oli! Ruttu tõmbas ta kampsuni ja jope selga tagasi ning asus jääpurikat uurima. See oli jäine ja läbipaistev.

     „Huvitav, mis maitsega see on?” mõtles Inglike ja tõmbas keelega üle purika. Keel tahtis selle külge lausa kinni jääda. Kuid ikkagi pidi ta veel mitu korda jääpurikat lakkuma, sest tal ei tulnud kuidagi meelde, mille maitset jääpurikas meenutab. Ometi ta teadis, et see on tuttav maitse ja ta on seda varem tundnud.

     „Ahhaa!” tuli lõpuks meelde. „Lume maitsega!”

     Ja korraga ta tundis, kui külm tal tegelikult on.

    

     Ingliema seisis pliidi ees ja tegi pannkooke, nii nagu ta laupäeva hommikul seda ikka tavatses teha.

     „Kust sina niimoodi lõdisedes tuled?” küsis ta imestunult Inglike Kuut nähes. „Sa oled vist väljas käinud?” Inglike Kuus noogutas sõnatult.

     „Ja mina arvasin, et te kõik veel magate!” võttis ema Inglikese käed. „Täitsa külmad! Mis see on? Jääpurikas! Sa limpsisid seda? Ja võtsid jope seljast, et lennata ja seda kätte saada? Eks ole?!” Inglike Kuus ainult noogutas sõnatult, sest mis seal ikka öelda oli.

     Ingliema tegutses kiiresti − pani Inglikesele villased sokid jalga, tegi talle suure tassi kuuma teed ning andis tervendava musi otsaette. Natuke haigeks jäi Inglike Kuus siiski. Õhtuni käis ta tatise ninaga ringi ja köhatas vahetpidamata.

     Teistel lastel oli temast väga kahju ning nad püüdsid teda igati turgutada: Inglike Kolm andis talle oma lutsukommi, Inglike Üks luges ette koguni viis muinasjuttu ja Inglike Neli lubas mängida oma siniste juustega nukuga, mida juhtus väga harva. Ja õhtul koristasid teised tema eest ka mänguasjad ära.

     Inglike Kuuele meeldis see hoolitsus ja tähelepanu väga ning mõnikord köhatas ta lihtsalt selleks, et teised ikka märkaksid, kui haige ta on.

     Pühapäeva hommikul otsustasid lapsed minna „Maad avastama”, nagu nad teatasid. Ingliema luges neile sõnad peale ja saatis lasterivi uksest välja. Ka Inglike Kuus oli valmis uksest välja astuma, kui Ingliema ta peatas: „Kullake, sina jääd täna koju. Alles eile olid haige.”

     Inglike Kuus püüdis küll selgitada, et ta sai just natuke aega tagasi täitsa terveks, kuid ema jäi kindlaks: „Täna oled toas! Ja kui sa oled juba terve, siis võid aidata tube koristada!”

     Inglike Kuus teadis, et emaga pole mõtet vaielda. Jopet seljast võttes mõtles ta endamisi, et tegelikult on ikka parem olla terve ja minna koos teistega Maad avastama, kui kas või aasta aega mängida siniste juustega nukuga, ja seda, et talvel peavad õues olles riided seljas olema ja neid ei tohi ära võtta. Isegi mitte siis, kui porgandijäätist tahad kätte saada.

Mis laste elus edasi juhtus, sellest loe homses loos!