KAHEKSAS LUGU

  Jänesepoja lugu

  Kevad tuli täie hooga. Katuseräästad tilkusid ning lumevaip maja ümber kahanes iga päevaga lausa silmnähtavalt. Meie sõbrad inglilapsed istusid oma uue kodu sissesõidutee ääres asuva vana piimapuki peal ning kõlgutasid jalgu. Nad ootasid Jürgenit, kes pidi iga hetk saabuma.

  „Täitsa kevade lõhn. Tunnete?“ ütles Kirke, sügavalt ninaga värsket õhku sisse tõmmates.

  „Päike nagu teeks põsele pai!“ ümises Helen tema kõrval mõnuga.

  „Mulle meeldib elu Maa peal rohkem kui Taevas!“ teatas Kirk mõtisklevalt.

  „Mulle mõnes mõttes ka!“ oli Helen vennaga nõus.

  „Aga pilve pealt nägi kaugemale!“ vaidles Kirke vastu. “Ja oli rohkem avarust ja päike oli ka soojem!“

  „Aga lund polnud!“ tuletas Kirk talle meelde. “Ja uisutada ei saanud!“ Ta mõtles veidi ja lisas: “Ja oli ikka vahva küll Jürgeni mootorsaaniga metsas käia! Taevas poleks see kõne allagi tulnud!“

  „Jah, seda küll. See oli täitsa äge!“ pidi Kirke nõustuma.

  „Jürgen ise on ka üks tore sell!“ leidis Kirk. “Tore ikka, et Maa peale kolisime, muidu polekski temaga tuttavaks saanud!“

  „Kuhu ta nüüd jääb? Ta pidi juba kohal olema?“ muutus Kirke veidi kannatamatuks.

  Samal hetkel kuuldus eemalt metsa suunast mürinat ning nähtavale ilmus Jürgen väikesel traktoril. Kiirelt liikus ta inglilaste suunas ja juba pidurdaski kummide vilinal piimapuki ees:

“Tsauki! Sorry, et hiljaks jäin! Aku oli tühi ja atekas ei läinud käima!“ hüüdis ta mootorit seisates.

  „Vau!“ sõnas Kirke tunnustavalt Jürgenit silmitsedes. “Mis masin see on?“

  Helen ja Kirk olid juba piimapukilt maha hüpanud ning käisid nüüd takseeriva ilmega ümber sõiduriista.

  „See on ATV. Sellega saab igal pool sõita ja kui paned talvel saha ette,“ esitles Jürgen käeviipega oma imemasinat, “saad ka lund lükata.“

  „Ilus punane värv!“ noogutas Kirke tunnustavalt pead. “Kuidas sellega sõidetakse?“

  „Istu siia,“ kamandas Jürgen.

  Kirke ronis kärmelt ATV ja asetas käed juhtrauale.

  „Väga hea!“ noogutas Jürgen ja lisas õpetlikult: “Nüüd anna starterit, seda väikest punast nuppu seal vasakul, siis see läheb käima.“ Kirke vajutas ja mootor hakkas vaikselt mürisema.

“Siit lükkad käigu sisse ja lisad parema käe pöidlaga natuke gaasi...“ Jürgen ei jõudnud veel lauset lõpetada, kui Kirke vajutas liiga järsult gaasipedaali ning ATV sööstis paigalt otse piimapuki suunas.

  “Oi-oi-oi!“ kostus üle mootorimüra Kirke hirmunud hääl.

  “Keera! Keera!“ karjus Jürgen, kuid juba oli hilja. Kõlas raks ja mootor jäi vait. ATV oli sõitnud vastu vana piimapukki. Hetkeks valitses vaikus. Siis hakkas Kirke ehmatusest nutma.

  „Ära nuta! Kõik on hästi!“ tõttas Jürgen inglitüdrukut rahustama.“Hoog oli väike ja midagi hullu ei juhtunud! Vaata ise!“ lisas ta ATV-d uurides. “Isegi mingit mõlki pole tekkinud.“

  Nuttes ronis Kirke, nägu pisaratest märg, sõiduriista seljast maha. „Ma ei tahtnud,“ nuuksus ta, “aga ise sa ei öelnud, kuidas pidurdama peab!“ lisas ta solvunud tooniga hääles.

  „See oli minu süü,“ lohutas Jürgen inglikest osavõtlikult. “Oleksin pidanud sulle kõigepealt pidurdamist õpetama ja alles siis gaasi andmist!“ Sõbrale taskurätti ulatades palus ta:„Kirkekene, palun, ära rohkem nuta!“

Tüdruku nuuksed vaibusid tasapisi ning Jürgen tagurdas ATV ettevaatlikult piimapuki juurest teele tagasi. Lapsed seisid vaikides, mõtiskledes toimunu üle.

  „Mis teeme?“ lõpetas Jürgen vaikuse. “Sõitma tahate minna?“

  „Muidugi!“ oli Kirk valmis kohe sõiduriista selga hüppama.

  “Aga ettevaatlikult!“ noogutas ka Kirke nõustuvalt.

  „Muidugi ettevaatlikult! Ronige peale! Sõidame aeglaselt!“ julgustas Jürgen inglikesi ATV-le ronima.

  „Lähme jõe äärde!“ tegi Kirk ettepaneku.

  Inglilapsed sättisid end traktorile istuma ja sõit võis alata. Soe tuul puhus mõnusalt näkku ja kevadised päikesekiired soojendasid laste ninaotsi. Rahulikult sõitsid nad läbi metsatuka jõe

suunas. Kuigi siin-seal ilutsesid veel valged lumelapid, oli kevade tulekut märgata juba kõikjal. 

  „Vaata, seal põõsa küljes on pisikesed karvapallid! Näpuotsa suurused!“ osutas Kirke neist mööduvale pajule.

  „Need on paju-udud!“ selgitas Jürgen valjult üle mootorimüra. „Kevadeti on neid ikka näha.“

  „Hästi armsad,“ arvas Kirke. „Nagu imepisikesed jänkupojad!“

  Nad jõudsid jõe äärde. Jää, mis talv läbi vett katnud, oli tükkideks murdunud ning suured jääpangad liikusid vees otsekui hiiglaslikud parved piki jõge mere suunas.

  „Kui ilus!“ ohkas Helen avanenud vaatepilti imetledes.

  „Vaata, kui kiirelt vesi liigub! Lausa vahutab! Nagu oleks pesupulbrit sisse kallatud!“ märkis Kirke isitades.

  „Võib-olla ongi!“ naeris Jürgen. „Jõgi peseb end talvest puhtaks!“

  „Lähme, sõidame mõne jääpangaga!“ tegi Kirk korraga ootamatu ettepaneku.

  „Ei!“ võdistas Jürgen õlgu. „Upud ära! Need vajuvad kohe viltu vette, kui peale astud ja märg jää on väga libe!“

  „Võid surma saada!“ lisas Kirke õpetlikult. „See on kordades hullem kui hulkuva pilvega kihutamine!“

  Helen aga ainult vangutas pead, imestades Kirki ettepaneku üle − teinekord ta tõesti ei mõistnud, kust küll poistel nii kummalised mõtted pähe tulevad! Kirkile tema mõtte laitmine muidugi ei meeldinud, kuid teistel lastel oli ilmselgelt õigus ning jääpangaga seilamine ei olnud hea mõte − kevadine jõgi ajas tõesti vahutades üle kallaste ning vool oli väga kiire.

  „Vaadake!“ osutas Kirke ühtäkki piki jõge lähenevale jäätükile. „Mis see seal on?“ Jääpangal lebas midagi, kuid veel lastest liiga kaugel, et aru saada, kellega või millega tegemist on.

  „Mõni puupakk?“ arvas Jürgen. „Või vana kott?“

  „See liigutab!“ hüüatas Kirke. „Ta elab!“

  Jäätükk liikus vooluga kiirelt lähemale. „Jänesepoeg!“ karjus Kirk korraga täiest kõrist. „See on jänesepoeg! Ta ju hukkub!“

  Nüüd jõudis ujuv pank juba päris ligidale ning lapsed nägid sellel abitult kössitavat väikest jänesepoega. Vesi keerutas jääd ja õõtsuvad lained kiigutasid seda ähvardavalt üles-alla. Hirmust kange jänkuke libises jääl edasi-tagasi nagu libe konnake. Esimene suurem laine oleks ta kindlasti üle ääre vette paisanud.

  „Päästame ära,“ hakkas Kirk otsustavalt jopet seljast tirima. „Lähen talle appi!“

  „Ole väga ettevaatlik!“ manitses Helen murelikult.

  Kirk lendas jänesepoja kohale ja püüdis teda sülle haarata. Too aga pressis ennast tugevalt vastu jääpanka ning inglipoiss pidi jääle maanduma. Õõtsuval kamakal vaevu tasakaalu säilitades haaras ta jänkukese sülle. Samas tabas jäätükki teine, veel suurem kamakas ning Kirk koos jänesepojaga kukkus tasakaalu kaotades külma jõkke.

  „Kirki tiivad said märjaks! Ta ei saa lendu tõusta!“ ohhetas Helen.

  „Hoia end!“ kisendas Kirke ning koos sööstsid inglitüdrukud, tiibu jopedest vabastades, vennale appi.

  „Käänak! Tirige ta käänakuni!“ karjus neile Jürgen, ise gaasi andes, et piki kallast kiiremini jõekäänuni jõuda. „Seal on mahalangenud puud. Me saame ta seal välja tõmmata!“

  Kirk sumas vaevaliselt kiirelt voolavas vees. Ühe käega üritas ta jänkukest päästa, teise abil haarata mööduvatest jääpankadest, et raudkülmast jõest end välja upitada.

  Kirke ja Helen jõudsid vennani. Kahekesi proovisid nad teda kättpidi veest välja tirida, kuid märg poiss oli inglitüdrukute jaoks liiga raske. Siis sai Kirk õnneks ühest mööduvast jääpangast kinni.

  „Proovime jääd kalda suunas lükata!“ karjus Kirke üle mühiseva voolu. Seda nad ka tegid.

  Jürgen oli jõudnud kohani, kus jõgi tegi pöörde, ning roninud kalda ääres seisva viltuvajunud puu peale. Täie jõuga kallutas ta selle latva alla vee kohale. Inglitüdrukud lükkasid jäätükki, millest Kirk kinni oli saanud, Jürgeni suunas. Õnneks sai Kirk käega puuoksast kinni ja ronis teiste abil veest välja. Rampväsinuna vajus ligemärg inglipoiss, jänkuke süles, kaldale maha.

  „Kui armas!“ võttis Kirke jänesepoja õrnalt sülle. „Nii väike. Ta ei oska veel kartagi! Vaata, kui külm tal on!“ Hellalt pistis ta väriseva loomakese enda jope hõlma alla sooja.

  „Võta!“ tiris Jürgen endal kampsuni seljast ja ulatas selle Kirkile. Inglipoiss tõmbas tänulikult kuiva kehakatte selga. Kõik ronisid ATV-le ning Jürgen andis gaasi, et kähku koju jõuda. 

  „Elu on seiklus!“ hõiskas Kirk esimesena tuppa tormates. „Suur seiklus! Siin Maa peal kohe juhtub kogu aeg igasugu asju!“ rõõmustas ta.

  Ingliema Josephiine ainult ahhetas lapsi nähes. Kõik kogunesid jänesepoega uudistama ning juhtunust kuulda saama.

  „Nii pehme,“ tõdes Karoliina jänesepoega silitades. „Nagu minu kaisumõmm!“

  „Vaadake! Tal on punane täpp otsa ees,“ märkas Kirke korraga väikest punast lapikest jänesepoja otsaesisel.

  “Kas pole armas?“ rõõmustas Karoliina õe ootamatu avastuse üle.

  „Äkki pärineb ta jänese-indiaani hõimust?“ pakkus Joonathan mõtlikult.

  „Kas indiaanlastel on punased täpid otsa ees?“ läksid Karoliinal venna juttu kuuldes silmad suureks. „Mina arvasin, et ainult ilusatel ja rikastel India naistel.“

  „Indiaanlastel võib ka olla,“ seletas Joonathan tähtsalt. „Kui jänesepoja vanemad on näiteks Põhja-Takota indiaanihõimust pärit jänesed, võivad nad vabalt teha oma pojukesele otsa ette just sellise sõjamehe märgi, et vaenlane saaks aru, kui ohtlik ja vapper sõdur neile vastu astub ning juba kaugelt hirmust värisema hakkaks!“ Ning Joonathan hakkas käte-jalgadega vehklema, nagu tantsiks ta metsikut sõjatantsu.

  „Ära aja jama!“ puhkes Karoliina sellist juttu kuuldes naerma. „Indiaanisõdur! See on ju imearmas pisikene karvapall, kes kardab isegi sinusuguseid mängu-indiaanlasi. See täpp on hoopis värvilaik. Ta on värvipurki kukkunud!“

  „Ei tea, kus seal metsas need värvipurgid on?“ imestas Joonathan õe mõttekäigu üle.

  „Mis tähtsust sel on, kust see täpp tuli,“ sekkus nüüd vaidlusse Karla. „Jänesel on kõht tühi. Anname talle parem süüa!“

  „Ja talle on vaja pesa teha,“ lisas Helen teadvalt.

  „Aga mida ta üldse sööb?“ kratsis Joonathan kukalt.

  „Värsket kapsast ja salatit!“ oli Helenil vastus teada. „Too külmkapist!“

  „Ta võib minu nukumajas elada,“ pakkus Karoliina lahkelt. „Ma võin nukupere teisele korrusele kolida.“

  „Ma ei tea, kas ta tahab nukumajas elada!“ kahtles Helen. „Ma arvan, et talle sobiks paremini koht, mis on jäneseuru moodi!“

  „Nagu minu kirjutuslaua alumine sahtel,“ tegi Karla ettepaneku. „Seal on pime, sügav ja uru moodi.“

  „Ta sööb su vihikud ära!“ hoiatas Helen. „Jänesed peavad kogu aeg midagi närima oma hammaste eripära tõttu. Aga kindlasti on ta nõus mõnes suuremas kingakarbis pesitsema, kuni me ta ema üles leiame ja talle pojukese tagastada saame.“

  Lapsed tõid jänkule salatit ja seejärel meisterdasid tema jaoks üheskoos uue pesa kingakarpi, kust Ingliisa peokingad välja tõstsid ning karbi põhja vana nukuteki ja natukene saepuru laotasid.

  Jänesepoeg tundus sellega igati päri olevat. Rõõmsalt krõbistas ta salatitükid kõhtu, keris ennast karpi kerra ning jäi rahulikult magama.

  „Homme läheme jäneseema otsima!“ sõnas Kirk otsustavalt.

  „Peame vist piki jõekallast veidi ülespoole sõitma,“ arvas Jürgen. „Kuid see saab raske olema! Mets on suur ja lai.“

  „Me lendame! Kõrgemalt on paremini näha,“ tuli Kirkele hea mõte. „Sina aga võiksid metsaaluse ATV-ga läbi uurida!“

  „Jah,“ oli ka Helen nõus. „Tuleb kiiresti ta ema leida, sest jänesepoeg on veel alles väga väike. Kui meie tema eest hoolitseme, on see küll tore, aga metsloomad ei kohane pärast inimeste juures elamist enam looduses ja võivad hukkuda. Ning meie juures, teiste omasugusteta, pole tal kuigi lõbus.“

  „Üksinda, ilma sõpradeta ei ole vahva,“ kinnitas Jürgen Heleni juttu. „Nagu minugi elu oli ilma teieta – kurb ja üksik!“

  „Homme on laupäev, alustame varakult,“ tegi Kirk ettepaneku. „Ega see jäneseema leidmine kerge ülesanne saa olema.“

  Jürgen sõitis koju ja inglilapsed läksid magama, sest järgnev päev tõotas tulla pikk ja väsitav.

  Enne uinumist mõtles Kirke, kuulates jänkukese vaikset nahistamist enda voodi kõrval, et sul võib küll olla uus kena karbikodu, aga kui sul pole vanemaid ega sõpru, on su elu ikka rõõmutu. Ja veel mõtles ta, et kui ta järgmine kord mingi sõiduriistaga

sõitma hakkab, õpib ta kindlasti kõigepealt selgeks pidurdamise ning alles seejärel gaasi andmise, sest siis ei juhtu õnnetusi. Ka mitte õnnelikke õnnetusi.