ESIMENE LUGU

    Palju aastaid tagasi, siis kui Kirke-Hellen ja Kirk-Marius veel  üsna pisikesed olid, tulid meile ühel õhtul ootamatult külla Ülakorruse lapsed.

    Istusin just parasjagu suures rohelises tugitoolis ja mõtlesin, millest küll seekord unejutt võiks vesta, kui Kirk-Marius end voodis  istukile ajas ja vaikselt sõnas: "Empsu, täna jutusta meile  Ülakorruse lastest!"

    "Ülakorruse lastest?" ei mõistnud ma kuidagi, kellest jutt käia võiks, kuid juba oli Kirke-Hellen ennast voodiservale istuma sättinud ja seletas kiirelt: "Ülakorruse lapsed on  seitse inglikest, kes alguses Taevas elasid ja siis Maa peale kolima pidid!Tead ju küll?!"

    Ausalt öeldes mina küll ei teadnud, kellest jutt käib ja uurisin ettevaatlikult: "Kas ehk tuletaksite meelde, kes need Ülakorruse lapsed  on?"

    "Olgu," olid lapsed meelsasti nõus. "Las Kirke alustab, tema on vanem," pakkus Kirk-Marius.

    "Aga see on nii pikk lugu, et me peame voodis pikali olema, kui seda rääkima hakkame, muidu jääme äkki istudes magama," arvas Kirke ja puges teki alla. Ka Marius sättis ennast mõnusasti pikutama.

    "Ülakorruse lapsed on  samasugused lapsed nagu meie. Nad lihtsalt elavad Taevas ja oskavad lennata," alustas Kirke vaiksel häälel.

    "Ja neid oli kokku seitse," lisas Kirk-Marius teadvalt. "Kõige väiksem neist oli kahe ja poole aastane- nagu meie Naabri-Matu ja ta alles õppis lendamist ja õigel ajal pissipotile jõudmist."

    "Tema vend oli viieaastane ja tema oli samasugune nagu minu sõber Joonathan," võttis Kirke jutujärje üle.   "Tal oli kogu aeg väga kiire-ta kohe pidi alati kihutama."

    "Ja siis olid veel kaksikud, kes olid meie moodi-sellised vaprad, kes kõiki aitasid," tuletas Marius õele meelde.

    "Neil on  tark suur õde, kes alati teadis kõikidele küsimustele vastuseid," jätkas Kirke.

    "Ja vanem vend ka, kes oskas katkiseid mänguasju korda teha," meenutas Marius.

     "Ja Karoliina, kellel oli imeline naer, mida kuuldes  mured ununesid ja meel rõõmsaks muutus," kihistas Kirke patja pea all kohendades.

     "Nüüd sa siis tead, kes on Ülakorruse lapsed-seitse inglikest!" seletas Marius haigutades. "Ja saad jutustama hakata!" 

     "Olgu, aga korraga ma küll kogu juttu  ära ei jõua rääkida. Tundub, et see on üks väga pikk lugu!" arvasin mina.

     "Räägi siis jupi kaupa! Igal õhtul natuke," olid lapsed lahkesti nõus.

      Ja nii ma siis alustasin.

   Tegelikult on kõik pisikesed lapsed sündides inglid. Mõned neist lihtsalt sünnivad Maa peal ja teised Taevas. Tavaliselt jäävad Taeva lapsed suureks saades ingliteks, aga Maa peal sündinud lastest saavad hiljem täiskasvanud. Ja siis võib juhtuda, et mõned neist ei ole enam nii head, vaid muutuvad kurjaks ja hakkavad tegema halba.

     Nii võib juhtuda siis, kui nende elu on liiga raske, või ka siis, kui nad lihtsalt unustavad suureks saades ära, kuidas olla hea.

     See on tegelikult kurb, sest kui maailm oleks täis vaid ingleid, püsiksid paljud asjad palju paremas korras ning inglitel oleks vähem tööd ja rohkem aega enda laste jaoks. Sest inglite tööks on ju aidata neid inimesi, kelle elus on rasked ajad. Näiteks kui mõni laps on väga haige, tuleb ingel appi ja valvab tema voodi juures, et laps kindlasti terveks saaks. Või kui mõni metsas elav vanatädike ei pääse talvel paksu lumega oma majast välja, saadab ingel sõnumi lumeautojuhile, kes otsemaid tädikesele appi tõttab ning tee lumest puhtaks lükkab.

     Kui sa vaatad enda ümber, siis näed, kui palju on Maa peal inimesi, kes iga päev abi vajavad. Ning võid ette kujutada, kui pikad on inglite tööpäevad. Teinekord venivad need lausa varajaste hommikutundideni välja, sest on ju küllalt palju neid, kes öösel magada ei saa. Rääkimata muidugi Kurjusest ja Hädast, kes ilmuvad alati ootamatult, sõltumata kellaajast.

Nüüd sa siis tead, kes on inglid ja mis tööd nad teevad.

     Meie sõbrad inglilapsed sündisid Taevas. Algul sündis üks, siis teine, mõne aja pärast kolmas ja nii edasi, kuni neid sai lõpuks kokku seitse.

     Nende ema ja isa olid mõlemad inglid.

    

    Esimese inglilapse nimeks panid vanemad Inglike. See nimi oli neil välja mõeldud juba enne Inglikese sündi. Kui inglilaps oma vanemaid esimest korda elus nägi, ütlesid isa-ema talle naeratades: „Tere, Inglike!”

     Esimene inglilaps oli tüdruk. Meie loo alguseks oli ta saanud just neliteist aastat vanaks ja kuna ta oli pere vanim laps, siis pidi ta olema kõige targem. Sa ju tead, kui palju küsimusi võivad lapsed küsida ning kui isa-ema läheduses pole, peab ju ometi olema keegi, kes vastata oskab. Just sellepärast pidigi pere esimene Inglike palju teadma.

     Kui ta ka kohe ei osanud vastata – näiteks küsimusele „Kui vanaks elavad elevandid?” või „Kui kiiresti lendavad kotkad?” –, siis teadis ta alati, kust otsida vastust. Inglike Üks oli seega nutikas tüdruk ja talle ka päriselt meeldis õppida.

     Sel ajal, kui inglipere teine laps sündima hakkas, olid Ingliisal käsil kiired asjatoimetused Maa peal ja ta palus Ingliemal lapsele ise nimi välja mõelda. Ingliema aga oli oma teise lapse ootamisest juba nii väsinud, et kui talle ulatati tema teine lapsuke, ei tulnud tal ühtegi muud nime meelde kui Inglike Kaks.

    Inglike Kaks oli poiss. „Poisid on poisid!” ohkas Ingliema sageli, kui Inglike Kaks taas mõne äratuskella oli juppideks võtnud, et „kella mehhanisme täiustada”. Kahjuks ei saanud äratuskellad sellest “mehhanismide täiustamisest” tihtipeale aru ja keeldusid seejärel üldse tiksumast. Aga tead küll, et kümne-aastastel poistel juhtub ikka aeg-ajalt äpardusi, kui nad tahavad teada saada, kuidas mingi asi on kokku pandud või seestpoolt välja näeb.

     Kui kolmandal korral sündisid ingliperre kaksikud, vaatasid isa-ema teineteisele lihtsalt otsa ja ütlesid korraga: „Inglike Kolm ja Inglike Neli!”

     Inglike Kolm ja Neli olid väga sarnased, nagu kaksikud ikka. Õnneks olid nad mitte kaks poissi või kaks tüdrukut, vaid Inglike Kolm oli poiss ja Inglike Neli tüdruk. Nagu kaksikutel tihtipeale kombeks on, armastasid ka nemad rääkida kooris. Nad olid nüüd juba üheksa-aastased ega pudistanud enam titekeeli, vaid oskasid oma soove selgelt väljendada.

     

     Viies laps oli poiss. Tema sai nimeks Inglike Viis. Tal oli sünnist saati kogu aeg kiire. Seetõttu meeldis talle kõik, millega sai ringi kihutada − näiteks kiired rändpilved või mööduvad metspardid. Samuti armastas Inglike Viis rohkem lennata kui kõndida. „Lendamisega ei kulu kingad nii kiiresti ära!” vaidles ta Ingliemale vastu, kui viimane palus sagedamini oma jalgu kasutada, et poiss kõndimist päris ära ei unustaks. Inglike Viis oli kuue ja poole aastane.

     Inglike Kuus oli heledate lokkis juustega tüdrukuke. Ta oli armas nagu nukuke ja naeris palju. Tema naerul oli imeline kõla. Teda naermas kuuldes tundus, nagu vuliseks läheduses väike ojake, mille kaldal siristavad lugematud linnukesed. Naeru oli talle kinkinud haldjasoost vanatädi ja sellel naerul oli salajane võime − muuta kurbus rõõmuks. Kuna Inglike Kuus oli alles viieaastane, siis ei teadnud ta veel täpselt, kuidas nukrameelseid oma naeruga aidata, kuid piisas sellestki, kui ta sinu kõrval itsitama hakkas, kui sul juba suu muigele kiskus ning kurvad mõtted peast plehku pistsid.

     Inglike Seitse oli pere pesamuna, kaheaastane inglipoiss, kes alles õppis lendamist ja õigel ajal pissipotile jõudmist.

     Niisiis, kokku oli inglilapsi seitse − neli poissi ja kolm tüdrukut.

Sellest mis edasi sai, jutustan Sulle juba järgmises loos.