ÜHEKSAS LUGU

Kohtumine Lihavõttejänesega

  Lihavõttejänes jooksis mööda metsa nii kiiresti kui jaksas, koertekari kannul. Ta põikles paremale ja vasakule, viskas suuremaid ja väiksemaid jänesehaake, hüppas üle mahalangenud

tammepuu ning lidus seejärel tiheda põõsastiku suunas. Ta võhm oli üsna väljas, kuid tundus, et jahikoerad tema kannul ei kavatsegi väsida.

  Paar päeva tagasi oli ta kaotanud oma pisikese poja, kes hoolimata rangest keelust läks sõpradega jõele liugu laskma ning liikuma hakanud pragunev jää oli ta endaga kaasa viinud. Jäneseema oli küll püüdnud pojukest päästa talle jõkke järele karates, kuid hoolimata heast ujumisoskusest oli ise vaevu vetevoolust pääsenud.

  „Hull aeg!“ mõtles jänes endamisi põõsastikus kalpseldes. „Ja parasjagu veel see pühademunade jant ka!“

  Tal ei olnud mingit tahtmist ülestõusmispühade kingitusmunadest mõeldagi! „Aga kohustused on kohustused!“ nentis jänes endamisi ning tegi järjekordse kõrge hüppe üle vana kännujuurika.

  Inglilapsed ja Jürgen olid jänesepoja ema otsides hommikust saati metsa läbi kamminud, uurides hoolikalt kõiki vastutulevaid loomakesi. Nad olid kohanud vana põtra, kahte noort kitsekest, kolme oravat ja viit varest. Oli veel näha märke rebaseisa ning ka hundikutsikate liikumisest, kuid jänestest – ei midagi.

  Inglikeste tiivad olid juba üsna väsinud ning Jürgenil, kes ATVga metsaalust kontrollis, oli gaasi andmisest tekkinud pöidlale hiigelsuur vesivill – vaid veidi väiksem kui pöial ise.

Päevavalgust jätkus veel vaid paariks tunniks ning olukord oli muutumas keerukamaks.

  „Puhkame veidi!“ hüüdis Karla Helenile ja Kirkile, kes temast veidi maad eemal puude vahel tiirutasid. Õde ja vend noogutasid nõusoleku märgiks ning inglikesed laskusid Jürgeni ette metsa rajale, kes ootamatusest järsult pidurdades teelt kõrvale tõmbas.

  „Teed tahate?“ võttis ta ATV panipaigast termose ja valas kuuma joogi välja.

  „Täitsa väsinud!“ teatas Karla kruusist lonksu võttes ning ulatas tassi Helenile edasi. Õde noogutas vaikides. Kõik näisid olevat üsnagi kurnatud.

  „Mu vill on sama suur kui pöial,“ nentis Jürgen pöidlal laiutavat vesivilli uurides. „Miks nad ometigi ei tee automaatpiloodiga ATV-sid!“

  „Mis see automaatpiloot on?“ tahtis Kirk teada.

  „See on selline seade, kuhu kõigepealt märgid teel läbitavad kohad, siis lülitad kiirusehoidja peale ja gaasipedaali polegi vaja vajutada. Sellega liiguks ATV ise. Sina ainult keerad rooli, kui viitsid, ja sõidad nagu boss kunagi!“

  „Jaa, see oleks mõnus küll,“ oli Karla nõus. „Tiivad võiksid ka olla püsikiirusehoidjatega. Niimoodi, et ajad nad laiali, lülitad kiirusehoidja sisse ja polegi vaja tiibu liigutada, vaid lihtsalt hõljud sinna, kuhu soovid.“

  „Jaa, ja siis võiks veel olla nii, et sisestad marsruudi, kust on vaja läbi lennata ning ise hoopis tukastad sel ajal, kui tiirled puude vahel,“ uneles Kirk mõtetes.

  „No, ja kuidas te siis jäneseema näete, kui magades puude vahel ringi tuiskate, silmad kinni?“ narritas Helen poisse.

  „Sul on andur peal, mis hakkab kõvasti piiksuma, kui jänest märkab, ja ajab sind üles!“ pakkus Karla leidlikult.

  „Jäneseandur?“ imestas Helen. „Mismoodi jäneseandur eristab jänest näiteks metskassist või rebasest?“

  „Mõõdu järgi,“ oli Karlal lahendus olemas.

  „Ei toimi!“ jäi Helen endale kindlaks. „Jänesed on ju enam-vähem sama suured kui kassid või väiksemad rebased.“

  „Okei! Ei ole andurit ja sa ei maga, vaid lihtsalt liugled ja ei pea tiibu liigutama!“ nõustus Karla ka poolautomaatpiloodi variandiga.

  „Mõnus oleks!“ ringutas Kirk. „Kui see tõesti nii oleks.“

  „Tss! Kuulake!“ tõstis Jürgen korraga näpu suule. Kõik kuulatasid. Võsa suunast kostus koerte tigedat klähvimist. Hääled liikusid piki metsaalust kiirelt laste suunas.

  „Metsikud dingod! Põgeneme!“ hüüatas Kirk ehmunult ja tõusis õhku.

  „Sa pole Austraalias!“ peatas teda Helen, kuid ajas siiski ka enda püsti.

  „Jänes!“ osutas Jürgen näpuga tiheda põõsa suunas.

  „Kus?“ ei mõistnud Karla.

  „Seal! Selle pajupõõsa all! Vastu maad surutud!“ seletas Jürgen kiirelt. „Koerad ajavad teda taga!“

  „Lähme appi!“ hüüatas Kirk otsustavalt. „Kui nad ta kätte saavad, kisuvad tükkideks!“ Kiirelt lendas ta põõsani, laskus selle kõrvale maha ning tõmbas oksterägastikust kõrvupidi välja jänese. Oli ka viimane hetk, sest juba kargas teiselt poolt loomakese peidupaigast välja suur hurdakoer. Elukas hüppas kahe käpaga Kirki peale püsti, üritades poisilt saaki rebida. Vaatepilt oli üsna kohutav.

  „Lenda!“ röökisid lapsed täiest kõrist. Kuid koer oli suur ja Kirkil ei õnnestunud nii lihtsalt tema jõulisest haardest vabaneda.

  „Meelitame selle eluka eemale!“ kihutas Jürgen otsustavalt ATV-ga Kirki suunas. Silmates lähenevat Jürgenit, sööstis koer lõrisedes poisi suunas. Kirkil avanes võimalus jänesega õhku tõusta. Nüüd aga oli koera küüsi langenud Jürgen, kes olles masinaga pooleldi põõsas, ei pääsenud sealt välja manööverdama. Koera kihvad sähvisid piki poisi paremat püksisäärt.

  „Võta mind!“ tõttas Helen Jürgenile appi, tiirutades eluka pea kohal, et viimase tähelepanu endale tõmmata. Trikk õnnestus ning koer asus tüdrukut jälitama.

  „Tagurpidi käik! Pane tagurpidi käik!“ karjus omakorda Heleni kohal lendav Kirk, jänes süles. „Neid tuleb veel terve kari! Ma näen!“

  Lõpuks õnnestus Helenil tige koer Jürgenist ohutusse kaugusse meelitada.

  Niipea, kui Jürgen sai põõsast välja tagurdatud, jõudsid kohale veel viis suurt hurta. „Täiskäik edasi!“ hüüdis poiss võidukalt, gaasi põhja vajutades.

  Otsekui käskluse peale suundus koertekari ühel nõul jälitama uusi ohvreid – ATV-d ja Jürgenit. Kuid sõiduriista liikumiskiirus oli suurem ning mõne aja pärast jäid vihaselt klähvivad hurdad maha. Helen, Karla ja Kirk jänesega järgnesid poisile, lennates

puude kohal.

  Ohutult pääsenud, seiskas Jürgen ATV väikesel metsalagendikul. Inglikesed laskusid tema kõrvale rohetavale murule.

  „Läks vast napilt!“ tõdes Jürgen väsinult.

  „Õnneks!“ vajus Kirk jänesega rohule.

  „Tänks, et mu elu päästsite!“ sõnas jänes end püsti ajades ning hakkas oma kohevat kasukat prahist puhtaks kloppima. „Kuigi – pole just eriti meeldiv, kui sind kõrvust tõstetakse!“

  „Vabandust,“ sõnas Kirk kohmetunult. „Ma üritasin antud olukorras teha parimat, mis sain.“

  „Pole hullu – saan aru! Millegipärast arvavad inimesed, et kui sul on pikad kõrvad, tuleb sind just nendest tõsta!“ Ning sujuva elegantse liigutusega tõmbas ta oma kõrvad sirgeks.

  „Kas sa oskad rääkida?“ oli Jürgen üllatunud.

  „Loomulikult!“ vastas jänes veidi nipsakalt. „Ei tea, kuidas ma muidu Lihavõttejänes saaksin olla ja üllatusmune laiali vedada, kui ma ei oskaks küsida, kuhu aadressile need viia?“ jätkas ta enda karvasest kasukast risu väljanoppimist.

  Inglikesed vaatasid üksteisele üllatunult otsa. Nad teadsid, et lihavõttejänesed on olemas, kuid polnud nendega kunagi varem kohtunud, sest elasid nad ju enne Taevas ning seal polnud jäneseid. Seal oleksid jänesed võinud ju alla kukkuda, kui näiteks oleksid mõne jänesehaagi hooletumalt teinud.

  „Saame tuttavaks,“ ulatas Kirk terekäe uue tuttava suunas.

  „Mina olen inglilaps Kirk, need on minu õde Helen ja vend Karla ja tema on meie sõber Jürgen.“

  „Mina olen Lihavõttejänes,“ tutvustas jänes end väärikalt. Selga sirgu ajades raputas ta kahe käpaga Kirki kätt. Seejärel andis ta käppa ka teistele.

  „Kui kummaline,“ mõtles Jürgen jänest käteldes. „Seista keset metsa, inglilapsed kõrval, ning rääkiva Lihavõttejänesega tutvust teha!“ Ta lausus viisakalt: „Rõõm teiega tuttavaks saada, proua Lihavõttejänes!“ ning lisas veidi häbelikult: „Ma ei teadnudki, et jänesed kõneleda oskavad!“

  „Ega üldjoontes ei oskagi,“ tähendas jänes oma oskuse üle silmnähtavalt uhkust tundes, „kuid nagu sa võid isegi arvata, peab Lihavõttejänes kindlasti rääkida oskama ning soovitavalt erinevates keeltes, sest kuidas siis muidu oleks mul võimalik lihavõttemunade tellimusi vastu võtta, kui inimesed neid saada soovivad?“

  Ning pidanud tähtsalt pausi, jätkas: „Muidugi, ega see inimkeele õppimine lihtne polnud, aga mulle sattus hea õpetaja – üksik vanadaam, kes mind lapsena enda juurde elama võttis. Ta oli tõeline aare – ma pean silmas seda prouat! Kõneles vabalt kahtkümmend seitset erinevat keelt ning kuna ta elas üksinda ja oli äärmiselt jutukas, kuid tal polnud kellegagi rääkida, vestles ta vahetpidamata minuga! Tõsi, teinekord väsitas see jutuvada mind tõeliselt ära, sest tänu oma kõrgele vanusele – ta elas nimelt 103-aastaseks –, oli tal teataval määral arenenud kahjuks ka dementsus ning ta kasutas samas lauses erinevatest keeltest sõnu! Aga kujutage ette, kui keegi ütleb teile selle asemel, et öelda „Palun istu laua äärde“ hoopis näiteks nii: „Please, sadis lautaan äärde!“ No katsuge aru saada! Kuid sellega muidugi harjub tasapikku. Nii ma keeled ära õppisingi – pidevalt suheldes!“

  Ning hetkeks hinge tõmmanud, lisas ta ohates: „Vaat milliste teadmistega, tõeliselt tarku ja intelligentseid inimesi oli maailmas!“

  „Oli?“ täpsustas Helen kuuldut.

  „Just nimelt oli! Kahjuks lahkus vanaproua aasta tagasi parematele jahimaadele ning sellest ajast on kogu see lihavõttemunade jant minu kaelas!“

  „Mis see „dementsus“ tähendab?“ uuris Kirk vahele segades.

  „Dementsus on teisisõnu osaline või täielik mälukaotus,“ selgitas jänes heatahtlikult. „See tähendab, et sulle ei tule mõningaid asju või väljendeid meelde.“

  „Selle käes kannatavad tavaliselt vanemad inimesed!“ lisas Helen ja pöördus jänese poole: „Tuled ehk meile külla? Meie väiksematel õdedel-vendadel ja ka Ingliemal oleks kindlasti väga hea meel sinuga tuttavaks saada!“

  „Kindlasti! Nad ei tunne veel ühtegi rääkivat Lihavõttejänest!“ täiendas Kirke õe küllakutset.

  „Tuleksin meelsasti, kuid ma pean tõesti vabandades keelduma,“vastas jänes viisakalt. „Juba homme on Suur Reede, mul on aga veel hulk mune värvimata ja laiali vedamata... Pealegi kadus mu pojuke paar päeva tagasi,“ lisas ta kurvalt. „Ma ei ole veel leinast üle saanud. Aga

parematel aegadel tulen ma teid kindlasti külastama, mu kallid elupäästajad!“ ütles ta väreleval häälel, silmanurgast vargsi pisarat pühkides.

  „Kas sul kadus poeg ära?“ plahvatas Kirk ärevusest hinge kinni pidades. „Kas ta on selline hallikaspruun ja punane täpp on otsa ees?“

  „Oli jah teine punase täpiga!“ noogutas Jänes nukralt. “Sai selle täpi, kui oma pea punase munadevärvi purki toppis ja see ei tahtnud kuidagi maha tulla. Hoolimata sellest, et teda kõikvõimalike pesuvahenditega küürisin!“

  „Ta on meie juures!“ kilkasid Kirke ja Helen, rõõmust käsi plaksutades.

  „Teie juures?“ ei suutnud jänes oma pikki kõrvu uskuda. „Kuulen ma valesti? Ei või olla! Minu pojakene on elus!!!“

  Ning karvaseid käppi kokku lüües kukkus ta õnnelikuna ringi hüplema nagu põrkepall üles-alla-vasakule-paremale, nii kiiresti, et lastel teda vaadates pead ringi käima hakkasid.

  „Lähme kohe meile!“ tegi Helen kärmelt ettepaneku. Ta tundis, et lihtsalt ei suuda jänese ringitiirutamist pikemalt jälgida.

  „Soovid sa ATV-ga sõita?“ pakkus Jürgen viisakalt. „See koertemaraton võis olla tõeliselt väsitav!“ lisas ta kaastundlikult.

  „Koerad hoiavad mind oma tagaajamisega heas sportlikus vormis,“ lõi jänes sellise jutu peale hooletult käpaga.„Pealegi,“ lisas ta itsitades, „seekord ma ise narritasin seda tohmanite karja ja üsna põhjalikult! Nad läksid ikka päris närvi, kui mind kätte ei saanud! Aga selle sinu imemasinaga sõidaks küll – juba uue kogemuse omandamiseks!“

  Jürgen tõstis jänese ATV-le enda selja taha istuma, Kirk ja Karla ronisid jänese külgedele. Helen aga otsustas veel veidi kevadist värsket õhku nautida ning järgnes neile lennates.

  „Küll see elu on ikka huvitav,“ mõtles Jürgen seltskonda inglilaste kodu suunas sõidutades. „Just siis kui arvad, et loomad ei oska rääkida, tutvud kahtkümmend seitset keelt kõneleva Lihavõttejänesega! Peab paluma, et vanaema ka minuga teinekord erinevates keeltes räägiks. Tema oskab ju ka vähemalt nelja keelt!Nii saab vanaema oma suhtlemisvaegust leevendada ja mina õpin uusi keeli, sest kui juba jäneseid on võimalik kõnelema õpetada, siis mis veel lastest rääkida.“

                                                                                                                                                    Jätkub...