TEINE LUGU

  Elu  Taevas on peaaegu samasugune nagu elu Maa peal, ainult et kui jalutama lähed või jooksed, pead hoolikalt jalge ette vaatama, et sa kogemata mõnda pilveauku ei kukuks või selle servalt hajameelselt alla ei lendaks. Inglitel on muidugi ka tiivad, aga tiibu nad kogu aeg ei kasuta ning lendamisega on neil omad lood, kuid selleni jõuame oma jutuga kunagi hiljem.

     Päevad Taevas algasid üsna ühtmoodi, nagu päevad ikka algavad. Ingliisa tõusis varahommikul, käis duši all ning seejärel föönitas hoolikalt oma tiivad kuivaks, sest märgade tiibadega on lendamise kiirus palju väiksem. Siis sõi ta taldrikutäie maitsvat putru, mille Ingliema oli valmis teinud, jõi ära kaks tassi piimaga kohvi ning luges läbi Maa pealt saabunud „Abipalvete nimekirja“. Seal oli täpselt kirjas, keda oli vaja sel päeval aidata.

     Teinekord tuli Ingliisal juua lausa kolm tassi kohvi, sest hädasolijate nimekiri oli tõeliselt pikk. Ingliema püüdis talle küll kolmandasse tassi teed valada, sest kolm tassi kohvi järjest pole tervisele kasulik, kuid tavaliselt see ei õnnestunud, sest Ingliisa oli harjunud jooma hommikul alati kohvi ning teed jõi ta vaid õhtul.

     Seejärel tegi Ingliisa veel magavatele lapsukestele õrnalt pai, nii tasakesi, et nad ei ärkaks, andis Ingliemale põsemusi ja lendas siis Maa peale aitama inimesi, kellel oli raske.

     Taevas oli nende koduks maja, kus oli palju suurte akendega tube. Igas toas oli vähemalt üks kapp, sest Ingliemale ei meeldinud, kui asjad mööda tuba laiali vedelesid. Kapid meeldisid inglilastele väga, sest neisse võis peitust mängides sisse pugeda ja küll teistel siis andis sind otsida!

    Veel meeldis neile see, et tube oli nii palju, et kui maja ühest otsast hoo sisse võtsid, võisid enne teise otsa jõudmist lausa higiseks saada, näiteks kui kulli mängisid või lihtsalt teise eest

plehku pistsid. Jooksmine mööda maja oli muidugi rangelt keelatud, aga kui vanemaid läheduses polnud, oli see ikkagi üks äge tegevus.Suur kodu oli tore, kuigi õhtuti mänguasju kokku korjata ning õigesse tuppa ja õigesse kasti tagasi panna oli veidi raske, sest nii suurest majast ei leidnud neid kergelt üles. Ingliemal

oli selleks puhuks välja mõeldud oma nipp. Ta palus lastel kogu maja läbi lennata − kõrgemalt näeb ju paremini, kus mänguasjad peituvad.

     Voodite, laudade ja toolide alla muidugi ülevalt näha ei olnud, kuid sealt korjasid asjad kokku Inglike Kuus ja Seitse, kes olid kõige väiksemad ning mahtusid kenasti mööbliesemete alla ronima.

     Maja taga oli suur aed, kus väiksemad inglilapsed päev läbi mängisid, kui suuremad koolis olid. Muidugi käisid nad aiast väljapoole ka, kuid seda vaid siis, kui Ingliema lubas ja mõni

suurem laps neil käest kinni hoidis. Sest pilved on ju auklikud ja kunagi ei tea, millal mõni su lapsuke pilveaugust Maa peale potsatab. Eriti siis, kui sa pead mitut last korraga silmas pidama ja samal ajal näiteks suurt maja tolmuimejaga koristama või vahukoore-šokolaaditorti valmistama.

     Üldiselt sai Ingliema kenasti hakkama. Kord juhtus küll ka nii, et Inglike Viis hüppas mööduva pisikese pilve peale ja proovis sellega Taevas veidi ringi kihutada. Ulakas pilv aga keeras naljaviluks teise külje ja kuna Inglike Viis ei hoidnud piisavalt kõvasti kinni, kukkus ta Maa peale.

    Õnneks nägi seda pealt naabriinglitädi, kes telefoni haaras ja Ingliisale helistas. Ingliisa jättis tööasjad pooleli ja kiirelt tegutsedes leidis inglikese Maa pealt üles. Inglike Viis sai kukkudes muhu otsa ette ja kriimustas põlve, kuid üldiselt läks kõik hästi. Sellest päevast alates keelati aga lastel igaks juhuks omapäi Taevas ringi kolamine, eriti rändavate pilvedega.

     Suuremad lapsed − Inglike Üks, Kaks, Kolm ja Neli − läksid tavaliselt kooli jalgsi. Muidugi, kui teinekord juhtus, et Ingliema ei kuulnud äratuskella helinat või lapsed jäid kooliteel mõnda asja pikemalt uurima, siis nad lendasid, et õigeks ajaks tundi jõuda.

     Inglilaste koolipäevad olid nagu lastel ikka − mõnel päeval meeldib koolis väga, teisel päeval üldse mitte. Kui palju häid hindeid saad, tundub õppimine täitsa mõnus, aga kui näiteks kodutöö tegemata on või kontrolltöö kubiseb arusaamatutest ülesannetest, siis oleks parem võinud teel kooli ära eksida ning näiteks hoopis võlumetsa sattuda. Kuid õnneks kohtasid nad koolis alati oma häid sõpru ja juba selle pärast tasus sinna kindlasti minna − vähemalt arvasid nii inglikesed.

    Õhtuti istus terve pere koos suure söögilaua taga. Ingliema, kes muidu oli väga leebe ja harva häält tõstis − isegi suuremate tempude peale, mida inglilapsed aeg-ajalt korraldasid −, oli väga nõudlik ühes: kõik pereliikmed pidid jõudma õigeks ajaks õhtusöögile. Ta ütles, et muidu nad küll näevad üksteist, aga ei tea, mis teise peas või elus toimub. Veel ütles ta, et ega köök pole kiirsöögikoht, kus 24 tundi ööpäevas sooja toitu pakutakse.

     Ingliema oli tark naine, seda teadsid kõik. Ja tarku tasub kuulata. Nii oligi pere igal õhtul laua taga koos. Seal rääkisid nad läinud päeval toimunust ja tegid plaane järgmiseks päevaks.

Kõik – nii inglilapsed, Ingliisa kui Ingliema − olid õnnelikud ja rõõmsad ning nalja ja naeru oli kodu täis.

     Kõik oli väga hästi päevani, mil Ingliisa ühel õhtul enam koju õhtusöögile ei jõudnud. Lapsed arvasid, et küllap oli sel päeval olnud liiga palju abivajajaid ning isal tööd rohkesti, kuid Ingliemal ilmus õhtu edenedes murekorts otsaette − ta tundis, et miski on väga viltu. Ingliema ju teadis, et Ingliisa oleks talle kindlasti helistanud ja teatanud, et jõuab hiljem.

     Õhtul läksid lapsed raske südamega magama. Ingliema aga valvas akna juures päikesetõusuni, oodates Ingliisa koju.

     Järgmisel keskpäeval tuli Peaingel ning teatas, et kurjad jõud, kellega Ingliisa oli võidelnud, olid olnud mitmeid kordi Ingliisast võimsamad ja kuigi Ingliisa võitles väga vapralt, võites kõik paharetid peale ühe, kes põgenema pääses, ei teatud temast hetkel midagi. Ingliisa oli nähtud pahareti järel tormamas paksu metsa. Arvati, et see paharet oli olnud väga kaval ja meelitanud Ingliisa lõksu. Teised inglid olid teda küll otsimas käinud, kuid tulemusteta. Pärast seda polnud keegi Ingliisa näinud.

     Inglike Kaks tahtis kohemaid Inglike Ühega isa otsima minna, kuid Peaingel keelas neid, sest see võis olla liiga ohtlik kahe inglilapse jaoks. Ta ütles, et lapsed ei ole veel valmis Kurjusega võitlema, eriti kavala Kurjusega, kellel võib olla mitu nägu, nii et ei pruugi kohe aru saada, et tegemist on Kurjusega.

     Sellest päevast alates saabus nende ellu kurb aeg. Ingliema proovis küll olla reibas ning teha nägu, et kõik saab korda, kuid ohkas sageli ja jäi aeg-ajalt mõtlikult seisma. Õhtuti, kui

lapsed olid magama jäänud, nuttis ta vaikselt omaette. Ta ei tahtnud, et lapsed näeksid, kui õnnetu ta tegelikult on, sest ta teadis, et lapsed on sama kurvad. Nad ju kõik armastasid Ingliisa väga ja tahtsid teda enda juurde tagasi.

     Nii kestis see mitmeid aegu ning varsti lapsed ei teadnud enam, kuidas Ingliema või üksteist lohutada.

Sellest mis edasi sai,  loe juba järgmises postituses.