KUUES LUGU

Maad avastamas

   Inglilapsed läksid hoovist välja, keerasid paremale ja astusid mööda väikest lumme tallatud rada üksteise järel Maad avastama.

     Teerada viis metsa suunas, keeras siis natuke mere poole ning lõpuks juhatas nad väikse künka peale. Seal nad siis seisid ja vaatasid suurte silmadega enda ümber laiuvat Maad.

     „Täitsa vahva!” arvas Inglike Neli.

     Künka all oli järveke ning selle jääl poiss, kes tegi midagi kummalist.

     „Poiss!” näitas Inglike Seitse näpuga.

     „Näpuga näidata ei ole viisakas!” manitses teda Inglike Üks, võttes vennakese käest.

     „Poiss küll, aga mida ta seal teeb?” uuris Inglike Kolm.

     „Rallib!” arvas Inglike Viis tähtsalt.

     „Aga kuidas?” imestas Inglike Kolm. „Tal on ju ainult saapad jalas.”

     „Äkki on Maa lastel võlusaapad?” pakkus Inglike Neli.

     „Siit ei ole hästi näha. Ta on liiga kaugel,” sõnas Inglike Üks. „Aga kindlasti on ta tore poiss. Lähme, saame tuttavaks!”

     „Uus sõber silmapiiril!” hüüdis Inglike Viis täiest kõrist. „Lendame kiiresti, enne kui ta lahkub!” Ja tahtis lendu tõusta, kuid kukkus ninali lumehange.

     „Jopega ei lenda!” naeris Inglike Kaks venda lumehangest püsti tõmmates.

     „Joped ei kõlba kuhugi,” torises Inglike Viis end lumest puhtaks kloppides. „Jookseme siis vähemalt!” Ja silkas mäest alla. Teised järgnesid talle.

     Järvekese jää oli lumest puhtaks tehtud ning sellel uisutas poiss. Inglike Viiel vajus suu lahti − tundus uskumatuna, et keegi võib saabastega, millel on kaks pulka all, kiiresti edasi-tagasi liikuda ja kui tahab, siis ka tagurpidi.

      „Tere, poiss!” hüüdis Inglike Viis uisutajale viisakalt. „Kuidas sa seda teed?”

      Poiss tuhises tema suunas.

      „Lihtsalt!” tuli ninakas vastus, kui ta Inglike Viiest mööda kihutas.

      Teised lapsed jõudsid samuti alla ja seisid nüüd vaikides ja uisutajat jälgides. Siis ei pidanud Inglike Viis vastu ja hüüdis:„Poiss! Palun, tule näita oma võlusaapaid!”

      Poiss liugles hooga laste suunas ning peatus järsult lund pritsides Inglike Seitsme ees. Inglike Seitse hakkas ehmatusest nutma. Ta arvas, et see on mõni paharet.

     „Miks ta töinab?” küsis poiss veidi pilkavalt.

     Inglike Üks võttis vennakese rahustavalt sülle. Samal ajal uurisid teised poisi saapaid.

     „Kust sa need võlusaapad said?” küsis Inglike Kolm.

     „Uisud, mitte võlusaapad,” vastas poiss põlglikult. “Kas sa oled mingi tita või, et ütled võlusaapad? Isa tõi! Kanadast! Need maksavad 900 eurot! Viimane mall! Puhas titaan on all!”

kelkis ta. „Sa pole muidugi selliseid näinud ega näegi, sest kellelgi teisel peale minu selliseid pole! Iga mats neid osta ei jaksagi!!!” Ülbelt keeras ta selja ja liugles järvele tagasi.

     „On vast ennast täis!” ütles Inglike Kaks vaikselt. „Ei tea, kas siin on kõik sellised?”

     „Vaevalt küll!” lohutas teda Inglike Üks. „Üks ülbik ei tähenda veel, et kõik on sellised!”

     „Meie klassis oli ka selline!” sõnas Inglike Kolm. „Keegi ei tahtnud temaga sõber olla ega mängida. Lõpuks me isegi ei rääkinud temaga.”

     „Kas ta jäi siis täitsa üksi?” uuris Inglike Kuus. „Ilma sõpradeta?”

     „Jaa, lõpuks oligi üksi, koos oma tuhande mänguasjaga, mida ta teistel isegi puudutada ei lubanud,” vastas Inglike Kolm.

     „Siis tal oli ikka kurb elu küll!” leidis Inglike Viis.

     „Muidugi kurb, aga ta ju tegi ise kõik, et teised tema sõbrad ei oleks,” kommenteeris Inglike Kaks ning pani ette: „Lähme vaatame, mis teisel pool mäge on!”

     Lapsed keerasid minekule.

     „Titaanist uisud,” ei andnud poisi jutt Inglike Viiele asu, „ja 900 eurot! See on vist jube palju raha!”

     „Muidugi on! Ma vaatasin internetist, et siin on 900 eurot terve kuu palk! Paljud ei saagi nii palju raha!” teadis Inglike Kaks rääkida.

     „Kas siis tema vanemad armastavad teda nii palju?” uuris Inglike Kolm, „et käivad terve kuu aega tööl ja siis ostavad kogu raha eest oma lapsele uisud ja ise on näljas?”

     „Ega see, kui kalleid asju kellelegi ostetakse, ei näita veel, et teda rohkem armastatakse,” teadis vastust Inglike Üks. „Kõigil vanematel pole lihtsalt võimalik osta nii kalleid uiske. Aga lapsi armastavad nad ikkagi väga! Ja vahel on nii ka, et kuna vanemad teevad liiga palju tööd ja neil ei jää aega laste jaoks, siis ostavad nad neile hoopis asju.”

     „Mina oleks asjade asemel parem isa ja emaga koos!” teatas Inglike Kolm.

     „Kõik lapsed oleksid!” hüüatas Inglike Viis. “Usu mind!”

     „Jah, aga see ei ole laste valida!” ohkas Inglike Üks.

     „Laste elu on tegelikult päris raske!” arvas Inglike Kolm mäest üles rühkides.

     „APPPI! APPI! MA UPUN ! APPI!!!” kostus korraga järve suunast.

     „Poiss kukkus jääauku!” ohhetas Inglike Kaks. „Ma nägin, seal tagapool oli suur auk! Lähme appi! Hoia!” viskas ta oma jope Inglike Viiele.

    „Ma tulen ka! Poiss on raske!” kiskus Inglike Üks kärmelt mantli seljast. „Ta riided on märjad!”

    „Mina ka!” hakkas Inglike Viis riideid seljast võtma.

    „Sina oled siin!” käskis Inglike Üks. „Vaadake üksteise järele!” Sõnatult jälgisid nooremad, kuidas vend ja õde kiirelt järve suunas lendasid.

     Poiss oli uppumas. Jääaugust paistis vaid rabelev kogu.

     „Rahu, ainult rahu, ütles Karlsson,” rahustas Inglike Kaks nii õde kui iseennast. „Me saame hakkama! Sina katsu parem käsi kätte saada, mina võtan vasaku käe ja püüame lennates ta otse üles tõsta!”

     Inglikesed üritasid uppuja kätest haarata. Poisi rabelemine tegi olukorra keeruliseks.

     „Ei õnnestu! Võta mu jalast ja mina katsun ise poisist kinni saada ja teda tõmmata,” kamandas Inglike Kaks õde, „ja sina tõmba mind nii tugevalt ülespoole, kui saad!”

     Raskustega õnnestus Inglike Kahel viimaks poisist kinni haarata. Õde tõmbas omakorda venda täie jõuga enda suunas. Nad said poisi juba jääaugust välja tiritud, kuid siis tuli tal kinnas käest ning ta vajus tagasi vette.

     „Appi!” kisendas ta täiest jõust.

     „Ära rabele!” käratas Inglike Kaks. „Võta mu käest! Nii, tubli!” Ta sai poisi käe uuesti kätte. „Tõmbame − üks, kaks, korraga!” Vend ja õde pingutasid täiest jõust ning lõpuks said uppuja august välja. Poiss vajus lõdisedes jääle.

     „Viime ta meie koju,” sõnas Inglike Üks, „muidu ta külmub.” Ta pöördus poisi poole: „Istu meie kätele ja katsu õlgadest kinni hoida!”

     Poiss täitis sõnatult käsku. Inglilapsed lendasid vaevaliselt, kuid kindlalt kodu suunas.

     „Tulge ise koju!” hüüdis Inglike Kaks, kui nad teistest lastest mööda tuhisesid. Koju jõudes andsid nad poisi üle Ingliemale, kes lõdisejal kiirelt riided vahetas.

     „Küll sul vedas, kullake!” sõnas Ingliema talle mustasõstra-meejooki ulatades.

     „Kullake...” torises Inglike Kaks.

     „Ma lähen väiksematele vastu,” sõnas Inglike Üks ja asus minekule. Et mitte aega raisata, läks ta lennates.

     Metsatuka tagant välja vuhisedes nägi ta teisi juba vastu tulemas. Nendega koos oli üks vanaproua. Lendavat Inglikest märgates kukkus vanaproua hämmeldusest istuli.

     „Saage tuttavaks!” pöördus Inglike Viis viisakalt proua poole. „See on minu õde Inglike Üks. See aga on poisi vanaema.”

     Inglike Üks laskus proua kõrvale maha ning kätt ulatades sõnas viisakalt: „Tore on tutvuda! Teie poisiga on kõik hästi.”

     Lapsed aitasid proua püsti. „Issake, mulle tundus, et nägin inglit lendamas!” sõnas ta silmi hõõrudes. „See poisi lugu ehmatab ikka vanainimese poolsegaseks!”

     „Aga ta ongi ingel!” üritas Inglike Viis selgitada.

     „Tss,” peatas teda Inglike Kolm. „Pole vaja rääkida, ta on niigi šokis.”

      Lapsed läksid koos prouaga koju ning suur oli tema rõõm, nähes poissi elava ja tervena.  Ingliema oli andnud talle ka inglite võlurohtu ja poiss tundis end üsna hästi.

     „Tehke üks „Reis ümber Taeva”,” soovitas ema lastele. „Saate omavahel tuttavaks ja mina pakun prouale tassi rahustavat teed.” Ta suunas vanaproua diivanile istuma.

     Lapsed silmitsesid vaikides poissi. Poisi näost paistis piinlikkus oma varasema käitumise ja ülbuse pärast.

     „Vabandust ja suur tänu päästmise eest!” sõnas ta tasakesi, silmi põrandal hoides.

     „Võta heaks!” vastas Inglike Kaks sõbralikult.

     „Pole midagi,” lisas Inglike Üks. „Juhtub paremateski peredes, nagu Ingliisa ütleb! Mis su nimi on?”

     „Jürgen. Ja teie?” küsis poiss.

     „Mina olen Inglike Kaks, tema on Inglike Üks, tema Inglike Neli, tema Inglike Kolm, tema Inglike Viis, tema Inglike Kuus ja kõige väiksem on Inglike Seitse!” tutvustas Inglike Kaks õdesid-vendasid.

    „Kõik on inglid?” imestas Jürgen.

    „Jah, inglid,” noogutas Inglike Kaks.

    „Kõik lendate?” päris poiss edasi.

    „Jah, ainult Inglike Seitse veel mitte,” selgitas Inglike Neli lahkelt. „Tema alles õpib lendamist.”

    „Vahva!” sõnas poiss tunnustavalt. „Kas ma võiksin teiega sõbraks saada?”

    „Muidugi,” vastas Inglike Viis kärmelt. „Ma tahaks väga su titaanist uiske näha. Kas sa lubaksid nendega natuke sõita?”

     „Loomulikult,” sõnas Jürgen. „Ja kui tahate, siis minu  mootorkelguga ka.” Ta peaaegu tahtis jälle kelkima hakata. Inglike Üks heitis talle kiirelt hoiatava pilgu. „Vabandust, ma ei tahtnud uhkeldada. Mul on lihtsalt igasuguseid asju, aga pole sõpru, kellega koos nendest rõõmu tunda.”

     „Ohhoo, milline muutus,” mõtles Inglike Kaks endamisi.

     „Me võime sinuga sõbraks saada!” arvas Inglike Kolm.

     „Mis sul veel on?” tahtis Inglike Viis teada.

     „Skuuter. Purjelaud. ATV ja langevari − järelveetav, mitte see, millega lennukist hüpatakse,” loetles Jürgen. „Mu isa ostab mulle asju selle asemel, et minuga koos olla. Ja ema on surnud,” lisas ta nukralt.

     „Meie isa pole ka praegu meie juures. Aga tead, kõik muutub! Ka isad! Ja õnneks on sul vanaema!” lohutas teda Inglike Neli.

     „Ma annan sulle oma tiivast ühe sule,” võttis Inglike Kolm tiivast väikese sulekese ja ulatas Jürgenile. „Kui sul raske on, vaata seda sulge ja mõtle meie peale. Nüüd oleme meie sinu sõbrad ja alati sinu jaoks olemas. Ka siis, kui me pole sinu kõrval, tead, et kui mõtled meie peale, tunneme me seda kohe ja tuleme oma mõtetes sinu juurde.”

     „Tänasest alates ei pea sa end kunagi üksikuna tundma,” lisas Inglike Neli. „Meie oleme alati sinuga koos. Kui sa meid ka ei näe, tea, et mõtleme sinu peale!” lisas Inglike Kolm.

     „Ja kui sul endal seda sulge enam vaja pole, anna see edasi mõnele sõbrale, kes sinu arvates on üksik või mures,” täiendas Inglike Kaks venna juttu. „Siis oleme ka koos temaga. Ja aitame ka teda.”

     Jürgen pistis sule ettevaatlikult taskusse. „Suur tänu teile, sõbrad!”

     „Kunagi ei või teada, milleks miski hea on,” sõnas Inglike Kuus õpetlikult.

     „Jürgen!” kostus vanaproua hääl. „Jäta oma uute sõpradega hüvasti, hakkame minema! Kohe läheb pimedaks.”

     „Tulen,” vastas Jürgen. „Homseni, sõbrad! Ärge mu vanaemale parem lendamisest ja sellest, et te inglid olete, rääkige. Ta on pisut vanamoodne ja ei pruugi kõigest aru saada. Las harjub teiega,” sõnas ta vaiksemalt. „Siis räägime talle. Seniks aga olge lihtsalt lapsed ülevalt.”

     „Nagu ülakorruse lapsed!“ sosistasid kaksikud korraga päid noogutades.

     „Just!“ sõnas Jürgen tunnustavalt, „Ülakorruse lapsed! See kõlab vingelt!“

     Inglike Üks ja Kaks saatsid vanaproua koos uue sõbraga väravani. „Head kojujõudmist!” lehvitasid inglikesed neile järele.

     „Küll inglid meid kaitsevad!” vastas vanaproua naerdes.„Suur tänu teile, vaprad lapsed, veel kord!”

     „Huvitav,” sõnas Inglike Üks, kui Jürgen ja vanaproua hämarusse kadusid, „täiskasvanud inimesed on ikka veidi kummalised! Kui nad näevad lendavat inglit, ei usu nad oma silmi, samas aga usuvad, et me neid kaitseme.”

     „Jah, targem oleks uskuda ikka seda, mida näed,” arvas ka Inglike Kaks. „Päris raske päev oli! Ma hakkan mõistma, miks Ingliisa töölt tulles nii väsinud oli. Ega see inimeste aitamine kerge pole.”

     „Aga samas ikka tore ka,” tähendas Inglike Üks.

     „Parem on ikka head kui halba teha ja parem on olla hea kui halb. Huvitav, miks see nii on? Hommikul küsin Inglike Ühe käest järele,” mõtles Inglike Kaks õhtul unne vajudes.

Järgmises lood, saad teada, kuidas inglikesed endale uued nimed said.