NELJAS LUGU

UUS KODU

  Nende  uus kodu asus väikesel saarel. Meri paistis aknasse ja maja taga laius suur mets. Natuke maad eemal seisis vana tuletorn.

     Majakene, kuhu inglipere elama asus, ei olnud väga suur. Selle välimus oli juba üsna kulunud, punane värv seintel luitunud ning trepi käsipuugi veidi viltu vajunud.

     Maja müüs neile üks üksikuks jäänud vanaproua, kes ise linna tütre juurde kolis. Inglike Kahele isegi tundus, et proual oli päris hea meel, et ta majast lahti sai.

     „Kevadel värvime maja kindlasti üle! Ja katust peab ka parandama,” sõnas Inglike Kaks mõtlikult.

     „Milleks?” imestas Inglike Üks. „Katusel ei paista midagi häda olevat!” Nad seisid kahekesi uue kodu trepil ja vaatasid üles. Katus oli paksu lumega kaetud.

     „Ma lugesin ühest isa remondikäsiraamatust, et maja hakkab lagunema just katusest,” teatas Inglike Kaks tähtsalt. „Sellepärast tulebki, kas või igaks juhuks, kõigepealt katus üle

vaadata.”

     „Küll sina oled meil alles tark!” narritas teda Inglike Üks.

     „Mina olen praegu kõige vanem mees majas ja pean meie kodul silma peal hoidma! Kas sa siis ei tea, et ehitustööd on meestetööd!”

     „Ja mis siis naistetööd on, tarkpea?” uuris Inglike Üks.

     „Naistetööd on need, mida köögis tehakse!”

     „Kuule, sa oled nüüd Maa peal!” tuletas õde meelde. „Kas sa siis ei tea, et kõige paremad kokad on siin just mehed?”

     „Nojah, aga enne, kui nad saavad heaks kokaks,” vaidles Inglike Kaks vastu, „on toidu valmistamine naistetöö!”

     „Kuidas sa võid nii arvata?” imestas Inglike Üks tõsimeeli. „Kuidas saab suureks saades olla hea kokk, kui sa pole väiksena kunagi süüa teinud? Kasvõi pannkooke?”

     Inglike Kaks jäi mõttesse. „Olgu, sul on vist õigus!” möönis ta. „Aga katust parandavad ikkagi mehed! Isa parandas ju!”

     „Ja ema aitas! Mäletad? Võta teadmiseks, et kõik teevad kõike, mida on vaja teha. Seda esiteks. Ja teiseks, need, kes oskavad midagi teistest paremini teha, näiteks naelu lüüa, õpetavad teisi ka seda tegema,” selgitas Inglike Üks sõbralikult. „Nagu õpetajad! Mida rohkem oskad, seda lihtsam on sul suureks saades elus hakkama saada. Sellepärast tulebki õppida tegema erinevaid töid. Ja see, kas sa oled mees või naine, pole üldse tähtis!”

     „Nojah!” nõustus Inglike Kaks pärast mõttepausi.

     „Kuna sina oskad naelu lüüa,” jätkas õde, „siis õpetad teisi ka seda tegema. Ja kevadel võiksime alustuseks meie viltuse aia ära parandada! Kui see on tehtud, oskame kõik naelu lüüa. Siis teeme keerulisemaid töid. Kuigi ma arvan, et katuse parandamiseks on meil vaja ikka mõni meistrimees otsida, kes õpetab ja aitab!” Inglike Üks hakkas tuppa minema.

     „Inglike Üks on ikka tark tüdruk,” mõtles Inglike Kaks talle järgnedes. „Vaat mis tähendab, kui õppida viitsid! Ja tegelikult pole tõesti vahet, oled sa poiss või tüdruk, tähtis on, et oskad palju erinevaid töid teha. Kuid selleks on vaja neid kõigepealt tegema

õppida. Ja parem on, kui sul on hea õpetaja.”

     Majas, kuhu nad elama asusid, oli seitse tuba. Poisid elasid ühes toas, tüdrukud teises. Kolmas oli Ingliema väike magamistuba, neljas laste mängutuba ning viies tuba kohaks, kus lapsed õppisid. Lisaks oli majas veel kabinet. „Ingliisa vajab tööks rahu ja vaikust!” oli Ingliema öelnud.

     Kabinetis oli palju raamaturiiuleid täis tarku raamatuid, sest inglid peavad olema targad.

     Kabinet oli Inglike Ühe lemmikpaik. Inglike Üks armastas ju väga õppida. Ja tegelikult meeldis talle ka väga raamatute lõhn. Iga kord, kui ta kabinetti astus, hakkas ta ninaots liikuma. Nii väga meeldis talle see lõhn!

     Inglike Kaks oli kord küsinud, miks ta ninaots niimoodi liikuma hakkab, ja õde oli vastanud, et see on „tarkuse lõhn”, mis paneb tal kohe mõtted liikuma ja pea tööle. Inglike Kaks sellest päris täpselt aru ei saanud, sest tema arvates lõhnas kabinet Ingliisa tubaka ja vana mööbli järele. Inglike Kahe ninaots aga hakkas hoopis siis liikuma, kui Ingliõpetaja küsis temalt tunnis kodutööd näha, mille Inglike Kaks oli unustanud tegemata.

     Aga tegelikult polnudki tähtis, mis lõhna järgi keegi tarkust tundis, vaid hoopis see, kuidas targaks saadi. Ja eks tarkust on ju ka mitmesugust, nagu Ingliisa öelda armastas.

     Majas oli ka suur elutuba, mille ühes otsas oli köök. Taevas oli neil köök olnud eraldi ruumis, kuid Ingliemale meeldis rohkem, kui köök oli koos toaga. „Siis on kõik silma all, ka sel ajal, kui köögis toimetad,” arvas ta.

     Ja lastele meeldis söögilauas istudes silmanurgast vaadata telekast tulevaid multikaid. Muidugi nii, et Ingliema seda tähele ei paneks, sest Ingliema ei pidanud õigeks söögi ajal „kõrvaliste asjadega” tegelemist.

    Majal oli veel suur vana kola täis pööning ning välisukse kõrvalt viis kitsas trepp maja alla keldrisse. Uues kodus jagus ruumi kõigeks ning maja meeldis neile väga.

Sellest, mis edasi sai, loe homsest loost!