ÜHETEISTKÜMNES LUGU
Munade värvimise lugu

Jürgen koos inglilaste ja Lihavõttejänesega sõitis hoovi.

  „Vaata, veel üks jänku,“ upitas Joonathan end aknast paremini välja vaatama.

  „Ei mingeid jäneseid rohkem, palun!“ teatas Ingliema lastele ukse peale vastu tõtates. „Ühest piisab täiesti!“

  Jänesepoeg oli öösel pesakarbist välja roninud ning hommikuks paraja portsu pahandustega hakkama saanud. Kaks toolijalga olid narmendama näritud, uus televiisor polnud hommikul

tööle läinud katkise juhtme tõttu ning kõikjal üle maja vedelesid jänesepabulad.

  „Nii väike loom ja nii palju sigadusi!“ oli Kirke hommikul tõeliselt imestunud, silmitsedes jänkupoisi öiste toimetuste jada.

  „Jah, ja seda ainult ühe ööga!“ oli Kirk ohates nentinud, aidates õel jänesepabulaid kokku korjata.

  „Nojah, aga ega teda sinna jäätükile poleks ka saanud ju jätta!“ oli Kirke nukralt tõdenud.   „Selge see, et metsjänes majja elama ei sobi! Leiaks me ta ema üles!“

  „Rõõm oleks lausa kolmepoolne! Meie, jänesepoeg ja jäneseema – kõik oleksid õnnelikud!“ nõustus vend jutuga.

  „See on Lihavõttejänes! Saa, palun, tuttavaks!“ tutvustas Helen Ingliemale nende külalist.

  „Tervist, proua! Meeldiv tutvuda,“ sõnas Lihavõttejänes Josephiinele käppa ulatades.

  „Josephiine on minu nimeks. Rõõm on ka minupoolne!“ andis Ingliema vastukäe. „Ma pole pikka aega kohanud ühtegi rääkivat jänest. Viimati suhtlesin sinu kõneleva suguvennaga ühes

Iirimaa lossis, kuid see oli juba väga ammu. Enne laste sündi, kui Ingliisaga tookord seal pulmareisil viibisime. Tundub, nagu oleks sellest möödas juba sajandeid!“ lisas ta.

  „Oo jaa! Aeg lendab kiirelt,“ nentis Lihavõttejänes. „Mis parata! Kuulsin lastelt, et teil olevat siin üks leitud jänesepoeg, kes võib osutuda minu lapsukeseks. Ma vähemalt väga loodan,“ muutus ta nukrameelseks. „Teate küll, iga laps on sulle kallis ja asendamatu!“

  Kõrvaltoast tuli jooksujalu Matu, lendurimüts peas, rabelevat jänesepoega vastu rinda surudes: „Vaata, jänku!“ ulatas ta kandami Lihavõttejänesele, loomakest peaaegu sülest pillates.

  „Tänan teid, härra lendur, pojakese tagastamise eest!“ haaras Lihavõttejänes karvapalli õrnalt sülle, samal ajal enda kandu nagu sõjaväelane kokku lüües ja Matule au andes. „Ja sina, mukullake, enam üksi rändama ei kipu!“ kallistas ta jänesepoega tugevalt ning andis talle otsaette kõlava mopsuga musi.

  „Mis su poja nimi on?“ uuris Karoliina, kui seltskond elutoas istet oli võtnud.

  „Ega ma pole talle veel õiget nime jõudnud pannagi,“ alustas Lihavõttejänes.

  „Ta võiks olla Punatäpike!“ katkestas jutu Joonathan.

  „Joonathan,“ noomis Helen. „Vanemate inimeste jutule vahele segada pole viisakas, kui just eriolukord pole!“

  „Vabandust!“ kummardas Joonathan kiiresti vabandavalt külalise suunas. „Aga see on eriolukord! Mis on veel tähtsam nimest?!“

  „Vabandus vastu võetud!“ sekkus Lihavõttejänes heatahtlikult noogutades. „Nimi on kahtlemata äärmiselt oluline! Punatäpike! Mhh! Päris hea!“

  „Jah, ja toob meelde näiteks punasetäpilised lihavõttemunad ning jääb kergesti meelde!“ tundis Joonathan pakutud nime üle uhkust.

  „Tõesti võiks ju värvida ka munadele punaseid täppe! Miks ka mitte! Ma ei olegi selliseid kunagi teinud!“ kiitis Lihavõttejänes poisi mõttekäigu heaks.

  „Sina ise värvid mune?“ imestas Kirke.

  „Kes siis veel seda teeb?“ päris jänes veidi tähtsalt vastu. „Kas sa arvad, et kanad värvivad oma mune või? Mida veel! Tead, kui palju tegemist neil niigi on – muudkui nokivad teri ja kaagutavad päev läbi! Õhtuks on nii väsinud, et vaevu jaksavad pesale vajuda... Ja kukkedest pole neil ka mingit abi loota. Need ainult kirevad ja istuvad tähtsalt õrrel,“ vatras Lihavõttejänes edasi. „Hea veel, kui nokaga ei viruta, kui munade järel käid!“

  „Tõsi ka?“ imestas Kirk. „Mina olen arvanud, et kanad on ikka ühed virgad linnud, kes muudkui munevad ja tibude eest hoolitsevad!“

  „Arva aga edasi! Eks mõned neist on vähe reipamad ja asjalikumad muidugi ka, nendega ma seda munadeäri teengi,“ jätkas jänes targutades. „Aga enamik neist ei viitsi muud midagi teha, kui vaid iseenda kõhutäie eest hoolitseda ning valjult seletada, kui palju nad ikka teevad! Miks nad muidu supiks kipuvad saama!“

  Lapsed jäid vakka. Nad kohe pidid jänese jutu üle järele mõtlema. Oli ju natuke jube ja kurb mõelda kanast, kes võiks supiks saada!

  „Kuidas sa üksi jõuad nii palju mune värvida?“ lõpetas Josephiine vaikuse. „Või on sul abilisi?“

  „Varem värvisime ikka koos vanadaamiga, kelle juures ma elasin. See oligi tema elu kutsumus – valmistada lastele rõõmu lihavõttepühadeks. Kuid nüüd, pärast tema siirdumist parematele jahimaadele, pean üksi hakkama saama!“

  „Mis see „parem jahimaa“ on?“ küsis Karoliina sosistades Helenilt.

  „See on piltlik väljend selle kohta, kui mõni inimene ära sureb ja meie keskelt lahkub,“ vastas Helen vaikselt.

  „Sellepärast mulle need pühad erilist rõõmu ei valmistagi,“ jätkas Lihavõttejänes. „Muudkui vihu päeval mune värvida ja öösiti vea neid laiali! Õnneks on tänapäeval posti- ja kullerteenus olemas, nii ei pea vähemalt igale poole ise kohale minema, vaid võid saata pakiga. Vaene mina!“ ohkas jänes raskelt oma elule mõeldes.

  „Me võime sind aidata!“ pakkus Kirke, kellel uuest sõbrast suisa kahju hakkas.

  „Jah, hea meelega!“ olid kõik lapsed lahkesti nõus. „Luba me aitame sul mune värvida!“

  „Vaat see oleks küll tore!“ kargas jänes sellise rõõmsa uudise peale diivanilt püsti. „Kui te kõik appi tulete, on pühad päästetud!“ Ning pilku seinakellale heites lisas reipalt:   „Varahommikuste postiautode lahkumiseni on veel tervelt kaksteist tundi jäänud!

Jõuame vabalt!“

  „Palju sul neid ka värvida veel on?“ uuris Josephiine ettevaatlikult, mõeldes sellele, et lapsed peaksid hiljemalt kell kümme voodis olema.

  „No las ma mõtlen,“ püüdis Lihavõttejänes täpset munakogust meelde tuletada. „Kas veel 2034 või 2035 tükki kõigest!“

  „2034 või 2035?“ ei tahtnud Helen oma kõrvu uskuda.

  „Jah, ainult! Kokku oli neid sel aastal veidi üle neljakümne tuhande!!“

  „Ülejäänud on kõik tehtud?“ ei suutnud Kirke imestust varjata.

  „Jah! Kui täpne olla, siis 38 065 või 38 066 on juba värvitud,“ sõnas Lihavõttejänes hooletult ning lisas: „Ka juba laiali saadetud!“

  „Vau!“ sõnas Kirk imetlevalt. „Sa oled ju nagu lihavõttemunatehas!“

  „Eks aastatepikkune kogemus ja nobedad käpad on need, mis töö kiiruse garanteerivad!“ hooples jänes.

  „Garanteerivad?“ uuris Karoliina. „Garanteerivad – see tähendab kindlustavad!“ selgitas Helen kohe.

  „Aga kui te mind aitate, oleks sellest väga palju abi, sest mis siin salata, tänane väsitav koertemaraton on teinud oma töö!“

  „Empsukene, luba me aitame teda!“ palusid inglilapsed Josephiinet.

  „Muidugi aitame, aga lepime kokku, et väiksemad lähevad hiljemalt kell üksteist voodisse ja suuremad siis, kui tunnevad, et enam ei jaksa. Loomulikult peavad kõik lapsed pühademunad

kätte saama!“ ütles Josephiine ja lisas jänese poole pöördudes: „Mine too kähku oma värvid ja munad siia! Mina aga teen vahepeal ühe pakisupi, siis on kõigil rohkem jõudu tööd teha!“

  „Ainult mitte kanasuppi!“ hüüatasid Kirk ja Kirke korraga.

  „Meil polegi kanasuppi! Ma teen hoopis hernesuppi!“ oli Josephiine naerdes päri.

  „Lähme minu ATV-ga!“ pakkus Jürgen.

  „Ja mina koos Kirkiga võin ka appi tulla!“ oli Karla abivalmis.

  „Jürgen võiks mind küll oma masinaga töökotta viia,“ oli jänes rõõmuga nõus. „Aga mul on endal väike kaubik, sellega saan munad ja värvid siia toodud.“

  Lihavõttejänes, Jürgen, Karl ja Kirk läksid munade ning värvide järgi, Ingliema tegi kiirsupi ja koju jäänud lapsed katsid suure söögilaua vana voodilinaga, et ei peaks kartma lauda mune värvides ära rikkuda.

  Peagi veeres hoovi Lihavõttejänese helesinine kaubik, tema järel saabus Jürgen inglipoistega. Pärast kerget kehakinnitamist asuti tööle.

JÄTKUB...