KOLMAS LUGU

 TÄHTIS OTSUS

    

    Ühel päikeselisel hommikul vaatas Ingliema peeglisse ja kiljatas nii kõvasti, et lapsed üles ärkasid ja vaatama tormasid −mis on juhtunud?

     „Mul on hall juuksekarv peas!” sõnas ema ja pigistas seejärel oma suu kõvasti kinni.

     „Emme, kas sa oled nüüd vana?” küsis Inglike Kuus murelikult.

     „Ostame sulle kortsukreemi!” pakkus Inglike Viis.

     „Tss, ei ole!” vaigistas neid Inglike Kaks. „Ingliemad ei vanane!”

     Ingliema vaikis veidi, pöördus siis laste poole ja lausus:„Minge, istuge palun söögilaua äärde! Me peame nõu pidama!”

     Seejärel sättis ta hoolikalt oma ilusad juuksed soengusse, pani üle hulga aja selga imeilusa helesinise kleidi ja läks laste juurde.

     Inglike Kuus ja Inglike Viis lausa ahhetasid nähes, kui kaunis on nende ema. Kaksikud aga hüüatasid korraga: „Sa oled nii ilus!”

     Ja esimest korda alates ajast, mil Ingliisa polnud koju tulnud, Ingliema naeratas.

     Inglike Kaks, kes oli džentelmen ehk nagu ta ise ütles, „viisakas mees”, aitas Ingliema, nagu seda alati oli teinud Ingliisa, istuma oma kohale laua otsa.

     „Lapsed,” alustas Ingliema, „ma mõtlesin, et kolime Maa peale. Mida te sellest arvate?”

     „Maa peale?” läksid Inglike Kahel uudist kuuldes silmad suureks. „Kas sa mõtled, et

meie kolime alla Maa peale?”

     „Jah,” lausus ema, „alla Maa peale.”

     „Inimeste juurde?” ei uskunud inglikesed Kolm ja Neli oma kõrvu.

     „Inimeste juurde,” kordas ema.

     „Aga millal?” küsis Inglike Kuus.

     „Kohe, kui leiame ilusa koha, kus elada,” vastas Ingliema.

     „Aga haldjasõbrad?” muretses Inglike Viis. “Kuidas ma siis nendega kohtun?” Ta armastas väga oma sõprade haldjatega lendamas käia.

     „Te võite sõpru nädalalõppudel külla kutsuda ja ise neil külas käia,” pakkus ema. „Muidugi mitte iga nädalalõpp, sest Taevas ja Maa on teineteisest liiga kaugel. Ja ma usun, et te leiate palju uusi sõpru ka Maa peal.”

     „Aga kool?” päris Inglike Üks, kellele väga meeldis

uusi asju teada saada, kahtlevalt.

     „Ka Maa peal on koolid ja toredad õpetajad. Ma rääkisin sellest Inglikooli peaprofessoriga. Ta arvas, et kolimine poleks sugugi paha mõte. Peaprofessor lubas isiklikult koolivaheaegadel

hakata teile inglitarkust õpetama ning teisi taevatarkusi õpetan ma teile ise.”

     Lapsed vaikisid mõtlikult. Siis hakkas Inglike Seitse nihelema, sest tal tuli pissihäda peale.

     „Mina olen nõus,” ütles Inglike Üks esimesena.

     „Mina ka, kui koolivaheajal ei pea õppima rohkem kui paar tundi taevatarkusi,” tõstis Inglike Viis käe.

     „Meie ka!” teatasid Kolm ja Neli korraga.

     Inglike Seitse oli juba sellepärast nõus, et saaks kiiremini potile minna, ning Inglike Kaks ja Kuus teatasid teineteise järel, et nemadki on kolimisega päri.

     „Niisiis,” sõnas Ingliema rõõmsalt, „otsus vastu võetud ühel nõul! Me kolime Maa peale!” Ta hakkas kohemaid ülesandeid jagama: „Inglike Üks ja Kaks tulevad minuga Maa peale uut

kodu otsima. Inglike Kolm hoiab väiksematel silma peal ja valmistab õhtusöögiks võileibu, Inglike Kuus on talle abiks. Inglike Neli ja Viis, teie otsite pööningult kastid ja hakkate mänguasju pakkima.”

     „Vahva!” hüppas Inglike Kolm nii kõrgele kui suutis.

     „Meie,” hüüdis Inglike Neli hundiratast visates, “saame näha Maad!”

     „Ja palju uusi sõpru!” tõusis Inglike Viis õhku ning tiirutas ümber laelambi. „Maa lapsi!”

     „Inglike Viis! Kohe alla!” Ingliema ei jõudnud veel lõpetada, kui Inglike Viis peaga vastu lage põrkas.

     „Jälle muhk!” ohkas ema ja pani talle külma supikulbi otsa ette.

     „Maal võime võtta koera, sest ei pea kartma, et ta kukuks pilveaugust läbi, kui aiast välja jookseb!” unistas Inglike Kuus.

     „Ja hobuse!”

     „Ja loomaaeda minna!”

     Inglilapsed leidsid üha enam ja enam toredat, mis neid Maa peal ootamas oli.

     „Ja me saame otsida Ingliisa!” sosistas Inglike Üks Inglike Kahele vaikselt kõrva.

     „Just nii!” vastas Inglike Kaks talle sama tasakesi vastu.

     Kõik asusid tegutsema, nagu oli kokku lepitud. Kes lendas Maa peale kodu otsima, kes tegi võileibu, kes hakkas pakkima. Kõige väiksem, Inglike Seitse, tegelikult rohkem segas suuremaid, sest oli veel liiga pisike ja lihtsalt ei ulatanud kapist oma mänguasju võtma ning vajas vahetpidamata abi.

     Veel enne kui pimedaks läks, jõudis Ingliema koos Inglikestega Üks ja Kaks Maa pealt tagasi. „Leidsime! Leidsime! Uue kodu leidsime! Mere ääres! Tuletorni kõrval! Ja mets on maja taga!” laulis Inglike Kaks tuppa hüpeldes.

     „Seal on nii palju lund!” teatas Inglike Üks ukselt. „Te lihtsalt ei kujuta ette, kui palju lund!!!”

     Ingliema aina naeris terve õhtu. Üle hulga aja oli kõigil lastel taas hea soe tunne. Naeratades vajusid nad unne, teades, et kõik siin maailmas on mööduv ja kunagi ei tea, millal mõni halb asi tegelikult heaks osutub. Ees oli ootamas põnev seiklus − elu Maa peal.

Mis edasi saab, sellest loe juba homsest loost!