ÜHETEISTKÜMNES LUGU
Munade värvimise lugu

Jürgen koos inglilaste ja Lihavõttejänesega sõitis hoovi.

  „Vaata, veel üks jänku,“ upitas Joonathan end aknast paremini välja vaatama.

  „Ei mingeid jäneseid rohkem, palun!“ teatas Ingliema lastele ukse peale vastu tõtates. „Ühest piisab täiesti!“

  Jänesepoeg oli öösel pesakarbist välja roninud ning hommikuks paraja portsu pahandustega hakkama saanud. Kaks toolijalga olid narmendama näritud, uus televiisor polnud hommikul

tööle läinud katkise juhtme tõttu ning kõikjal üle maja vedelesid jänesepabulad.

  „Nii väike loom ja nii palju sigadusi!“ oli Kirke hommikul tõeliselt imestunud, silmitsedes jänkupoisi öiste toimetuste jada.

  „Jah, ja seda ainult ühe ööga!“ oli Kirk ohates nentinud, aidates õel jänesepabulaid kokku korjata.

  „Nojah, aga ega teda sinna jäätükile poleks ka saanud ju jätta!“ oli Kirke nukralt tõdenud.   „Selge see, et metsjänes majja elama ei sobi! Leiaks me ta ema üles!“

  „Rõõm oleks lausa kolmepoolne! Meie, jänesepoeg ja jäneseema – kõik oleksid õnnelikud!“ nõustus vend jutuga.

  „See on Lihavõttejänes! Saa, palun, tuttavaks!“ tutvustas Helen Ingliemale nende külalist.

  „Tervist, proua! Meeldiv tutvuda,“ sõnas Lihavõttejänes Josephiinele käppa ulatades.

  „Josephiine on minu nimeks. Rõõm on ka minupoolne!“ andis Ingliema vastukäe. „Ma pole pikka aega kohanud ühtegi rääkivat jänest. Viimati suhtlesin sinu kõneleva suguvennaga ühes

Iirimaa lossis, kuid see oli juba väga ammu. Enne laste sündi, kui Ingliisaga tookord seal pulmareisil viibisime. Tundub, nagu oleks sellest möödas juba sajandeid!“ lisas ta.

  „Oo jaa! Aeg lendab kiirelt,“ nentis Lihavõttejänes. „Mis parata! Kuulsin lastelt, et teil olevat siin üks leitud jänesepoeg, kes võib osutuda minu lapsukeseks. Ma vähemalt väga loodan,“ muutus ta nukrameelseks. „Teate küll, iga laps on sulle kallis ja asendamatu!“

  Kõrvaltoast tuli jooksujalu Matu, lendurimüts peas, rabelevat jänesepoega vastu rinda surudes: „Vaata, jänku!“ ulatas ta kandami Lihavõttejänesele, loomakest peaaegu sülest pillates.

  „Tänan teid, härra lendur, pojakese tagastamise eest!“ haaras Lihavõttejänes karvapalli õrnalt sülle, samal ajal enda kandu nagu sõjaväelane kokku lüües ja Matule au andes. „Ja sina, mukullake, enam üksi rändama ei kipu!“ kallistas ta jänesepoega tugevalt ning andis talle otsaette kõlava mopsuga musi.

  „Mis su poja nimi on?“ uuris Karoliina, kui seltskond elutoas istet oli võtnud.

  „Ega ma pole talle veel õiget nime jõudnud pannagi,“ alustas Lihavõttejänes.

  „Ta võiks olla Punatäpike!“ katkestas jutu Joonathan.

  „Joonathan,“ noomis Helen. „Vanemate inimeste jutule vahele segada pole viisakas, kui just eriolukord pole!“

  „Vabandust!“ kummardas Joonathan kiiresti vabandavalt külalise suunas. „Aga see on eriolukord! Mis on veel tähtsam nimest?!“

  „Vabandus vastu võetud!“ sekkus Lihavõttejänes heatahtlikult noogutades. „Nimi on kahtlemata äärmiselt oluline! Punatäpike! Mhh! Päris hea!“

  „Jah, ja toob meelde näiteks punasetäpilised lihavõttemunad ning jääb kergesti meelde!“ tundis Joonathan pakutud nime üle uhkust.

  „Tõesti võiks ju värvida ka munadele punaseid täppe! Miks ka mitte! Ma ei olegi selliseid kunagi teinud!“ kiitis Lihavõttejänes poisi mõttekäigu heaks.

  „Sina ise värvid mune?“ imestas Kirke.

  „Kes siis veel seda teeb?“ päris jänes veidi tähtsalt vastu. „Kas sa arvad, et kanad värvivad oma mune või? Mida veel! Tead, kui palju tegemist neil niigi on – muudkui nokivad teri ja kaagutavad päev läbi! Õhtuks on nii väsinud, et vaevu jaksavad pesale vajuda... Ja kukkedest pole neil ka mingit abi loota. Need ainult kirevad ja istuvad tähtsalt õrrel,“ vatras Lihavõttejänes edasi. „Hea veel, kui nokaga ei viruta, kui munade järel käid!“

  „Tõsi ka?“ imestas Kirk. „Mina olen arvanud, et kanad on ikka ühed virgad linnud, kes muudkui munevad ja tibude eest hoolitsevad!“

  „Arva aga edasi! Eks mõned neist on vähe reipamad ja asjalikumad muidugi ka, nendega ma seda munadeäri teengi,“ jätkas jänes targutades. „Aga enamik neist ei viitsi muud midagi teha, kui vaid iseenda kõhutäie eest hoolitseda ning valjult seletada, kui palju nad ikka teevad! Miks nad muidu supiks kipuvad saama!“

  Lapsed jäid vakka. Nad kohe pidid jänese jutu üle järele mõtlema. Oli ju natuke jube ja kurb mõelda kanast, kes võiks supiks saada!

  „Kuidas sa üksi jõuad nii palju mune värvida?“ lõpetas Josephiine vaikuse. „Või on sul abilisi?“

  „Varem värvisime ikka koos vanadaamiga, kelle juures ma elasin. See oligi tema elu kutsumus – valmistada lastele rõõmu lihavõttepühadeks. Kuid nüüd, pärast tema siirdumist parematele jahimaadele, pean üksi hakkama saama!“

  „Mis see „parem jahimaa“ on?“ küsis Karoliina sosistades Helenilt.

  „See on piltlik väljend selle kohta, kui mõni inimene ära sureb ja meie keskelt lahkub,“ vastas Helen vaikselt.

  „Sellepärast mulle need pühad erilist rõõmu ei valmistagi,“ jätkas Lihavõttejänes. „Muudkui vihu päeval mune värvida ja öösiti vea neid laiali! Õnneks on tänapäeval posti- ja kullerteenus olemas, nii ei pea vähemalt igale poole ise kohale minema, vaid võid saata pakiga. Vaene mina!“ ohkas jänes raskelt oma elule mõeldes.

  „Me võime sind aidata!“ pakkus Kirke, kellel uuest sõbrast suisa kahju hakkas.

  „Jah, hea meelega!“ olid kõik lapsed lahkesti nõus. „Luba me aitame sul mune värvida!“

  „Vaat see oleks küll tore!“ kargas jänes sellise rõõmsa uudise peale diivanilt püsti. „Kui te kõik appi tulete, on pühad päästetud!“ Ning pilku seinakellale heites lisas reipalt:   „Varahommikuste postiautode lahkumiseni on veel tervelt kaksteist tundi jäänud!

Jõuame vabalt!“

  „Palju sul neid ka värvida veel on?“ uuris Josephiine ettevaatlikult, mõeldes sellele, et lapsed peaksid hiljemalt kell kümme voodis olema.

  „No las ma mõtlen,“ püüdis Lihavõttejänes täpset munakogust meelde tuletada. „Kas veel 2034 või 2035 tükki kõigest!“

  „2034 või 2035?“ ei tahtnud Helen oma kõrvu uskuda.

  „Jah, ainult! Kokku oli neid sel aastal veidi üle neljakümne tuhande!!“

  „Ülejäänud on kõik tehtud?“ ei suutnud Kirke imestust varjata.

  „Jah! Kui täpne olla, siis 38 065 või 38 066 on juba värvitud,“ sõnas Lihavõttejänes hooletult ning lisas: „Ka juba laiali saadetud!“

  „Vau!“ sõnas Kirk imetlevalt. „Sa oled ju nagu lihavõttemunatehas!“

  „Eks aastatepikkune kogemus ja nobedad käpad on need, mis töö kiiruse garanteerivad!“ hooples jänes.

  „Garanteerivad?“ uuris Karoliina. „Garanteerivad – see tähendab kindlustavad!“ selgitas Helen kohe.

  „Aga kui te mind aitate, oleks sellest väga palju abi, sest mis siin salata, tänane väsitav koertemaraton on teinud oma töö!“

  „Empsukene, luba me aitame teda!“ palusid inglilapsed Josephiinet.

  „Muidugi aitame, aga lepime kokku, et väiksemad lähevad hiljemalt kell üksteist voodisse ja suuremad siis, kui tunnevad, et enam ei jaksa. Loomulikult peavad kõik lapsed pühademunad

kätte saama!“ ütles Josephiine ja lisas jänese poole pöördudes: „Mine too kähku oma värvid ja munad siia! Mina aga teen vahepeal ühe pakisupi, siis on kõigil rohkem jõudu tööd teha!“

  „Ainult mitte kanasuppi!“ hüüatasid Kirk ja Kirke korraga.

  „Meil polegi kanasuppi! Ma teen hoopis hernesuppi!“ oli Josephiine naerdes päri.

  „Lähme minu ATV-ga!“ pakkus Jürgen.

  „Ja mina koos Kirkiga võin ka appi tulla!“ oli Karla abivalmis.

  „Jürgen võiks mind küll oma masinaga töökotta viia,“ oli jänes rõõmuga nõus. „Aga mul on endal väike kaubik, sellega saan munad ja värvid siia toodud.“

  Lihavõttejänes, Jürgen, Karl ja Kirk läksid munade ning värvide järgi, Ingliema tegi kiirsupi ja koju jäänud lapsed katsid suure söögilaua vana voodilinaga, et ei peaks kartma lauda mune värvides ära rikkuda.

  Peagi veeres hoovi Lihavõttejänese helesinine kaubik, tema järel saabus Jürgen inglipoistega. Pärast kerget kehakinnitamist asuti tööle.

JÄTKUB...

KÜMNES LUGU

TAIGNALUGU


  Josephiine sõtkus pühadesaia taigent. Taigen lõhnas meeldivalt vanillisuhkru järele ning oli pehme ja vetruv nagu saiataigen ikka on. Ingliema raputas taignale õhukese kihi valget jahu, asetas puhta käteräti kausile katteks ning tõstis siis selle pliidile lähemale, et see soojas rahulikult kerkiks.

  Homme algasid lihavõttepühad, loodus oli täis kevadelõhnu, kuid Josephiinel polnud nagu õiget pühade tuju. Talle tegi muret üha kahanev rahahulk nende pere pangakontol. Taevas elades oli Ingliisa olnud see, kes pere majandusliku poolega tegeles, raha teenis ja arved maksis. Kuid nüüd, kui Ingliisa oli teadmata kadunuks jäänud, oli olukord muutumas väga keeruliseks. Maja ost ja Maa peale kolimine olid nõudnud omajagu kulutusi ning igapäevane kulu, mis laste riiete, kooliasjade ja toidu peale läks, oli samuti märkimisväärselt suur. Tuli midagi ette võtta, kuid 

mida? Josephiine pidi kohe mitu korda järjest raskelt ohkama, kui ta selle peale mõtles. Ta lihtsalt ei teadnud, mida teha ja kõige hullem oli see, et tal polnud õrna aimugi, kuidas raha teenitakse. Ta oli ju kogu oma elu tegelenud vaid laste kasvatamise ja majapidamisega.

  Muidugi võiks ta hakata näiteks mõne rikka pere lapsi hoidmas käima või võõraste majapidamiste eest hoolitseda, kuid mis siis saaks tema enda kodust ja lastest? Josephiine võdistas õlgu, kujutledes pilti elupaigast, kus tolmurullid mööda põrandaid kihutavad

ja päikesekiirgi enam aknast paksu mustusekihi tõttu sisse piiluda ei saa.

  Ja lapsed? Kuhu ta jätaks väiksemad lapsed terveks pikaks päevaks, kui ta ise teiste juures tööl on? Üksinda koju või? Ja kes teeks päeval söögi valmis, kui suuremad koolist koju jõuavad? Ei! See mõte tuli kiirelt peast visata, see ei olnud kindlasti parim lahendus!

  Uks paiskus lahti ja Karoliina tormas naerdes sisse, teda püüdev Joonathan kannul, nende järgi sibas Matu oma pisikestel jalgadel nii kiiresti kui suutis.

  „Ei saa! Sa ei saa mind kätte!“ peitis Karoliina end Josephiine seelikusabasse.

  „Sina oled kurg!“ sai Joonathan õe kätte ja lõi talle kergelt õla pihta patsu.

  „Mitte kurg, vaid kull, tola!“ narritas Karoliine vennakest.

  „Kurg! Karoliine on kurg!“ kilkas Matu vanemat venda jäljendades.

  Hetkega tundus, otsekui oleksid kõik asjad liikuma hakanud ning tuba täitus laste kilgete ja naerulaginaga.

  Matu, märgates laual seisvat taignakaussi, ajas end kikivarvule. Nõu oli liiga kõrgel! Uudishimulikult kallutas ta selle enda poole. Hetk hiljem seisis ta, taignakauss peas!

  „Mmm!“ oli kuulda vaid vaikset mõminat. Rohkemat polnud tema jutust võimalik aru saada. Kõik see oli nii lõbus ja kummaliselt naljakas, et Josephiinegi hakkas laginal naerma.

  Matu, kes ei näinud kausi alt välja, tatsus sihitult mööda tuba ringi nagu väike pime tont, ise

mõnuga suud matsutades. 

  „Oota, kullake!“ haaras Josephiine ta käte vahele. Ettevaatlikult õnnestus tal kauss peast kätte saada. Taigen kattis täielikult poisi juukseid ja väike nägu oli otsekui valge maski all. Kaks välkuvat silma pööritasid sellest välja ning nendest allpool oli näha väikest liikuvat suud. Matu keeleke limpsis taigent ja tundus, et olukord meeldis talle igati.

  Matu sätiti toolile ning kolmekesi koos hakkasid nad vennakese pead puhastama, aga tõsi see oli – taigen oli juustes kinni nagu kitt ning seda sealt kätte saada polnud kuidagi võimalik.

  „Karoliina, Joonathan! Aidake meid!“ palus Josephiine. „Seda varandust küll nii lihtsalt juustest välja ei saa!“

  „Joonathan!“ kamandas Josephiine. „Palun too mulle köögist suured käärid ja sina, Karoliina, mine vaata, kas leiad vannitoakapi alumisest sahtlist Ingliisa habemeajamise aparaadi. Tuleb Matu juuksed maha ajada!“

  Võttis aega mis võttis ja proovis Josephiine, mis ta proovis, et pojakesele veidigi juukseid pähe jääks, kuid tulemuseks oli ikkagi see, et Matu pea tuli täiesti kiilaks ajada.

  „Tõeline macho!“ sõnas Joonathan tunnustavalt vennakese uut soengut silmitsedes.

  „Või buddha munk,“ täiendas Karoliina pisivenda uurides. „Nagu selles eilses filmis oli. See, kes elas templis ja kogu aeg, jalad ristis, mõtles.“

  „Tore lugu küll, mu väike macho-munk,“ nentis Josephiine muretooniga hääles. „Praegu on alles varakevad. Nüüd peab sul kindlasti õues müts peas olema, et sa oma ajunatukest ära ei külmetaks!“

  „Ma annan talle oma lendurimütsi,“ pakkus Joonathan lahkelt ning jooksis mütsi tooma.

   Juukselõikus tehtud, pistis Ingliema Matu vanni ja küüris tal ka kõrvad ja mõlemad ninaaugud põhjalikult puhtaks, nii et pojakese külge taignaraasugi ei jäänud.

  Mõni aeg hiljem seisis uue soenguga Matu peegli ees ja oli talle vastu vaatava peeglipoisiga väga rahul – nüüd polnud vaja lasta juukseid kammida ning lendurimüts sobis talle tema enda arvates igati suurepäraselt, sest kui sa lennata veel hästi ei oska, siis vähemalt kandes tõelist lendurimütsi, tunned end palju vingema lendajana. Ta oleks mütsi hea meelega ka ööseks pähe jätnud ning sellega unenägudes ringi tiirutanud, kui Josephiine oleks vaid lubanud

JÄTKUB...

ÜHEKSAS LUGU

Kohtumine Lihavõttejänesega

  Lihavõttejänes jooksis mööda metsa nii kiiresti kui jaksas, koertekari kannul. Ta põikles paremale ja vasakule, viskas suuremaid ja väiksemaid jänesehaake, hüppas üle mahalangenud

tammepuu ning lidus seejärel tiheda põõsastiku suunas. Ta võhm oli üsna väljas, kuid tundus, et jahikoerad tema kannul ei kavatsegi väsida.

  Paar päeva tagasi oli ta kaotanud oma pisikese poja, kes hoolimata rangest keelust läks sõpradega jõele liugu laskma ning liikuma hakanud pragunev jää oli ta endaga kaasa viinud. Jäneseema oli küll püüdnud pojukest päästa talle jõkke järele karates, kuid hoolimata heast ujumisoskusest oli ise vaevu vetevoolust pääsenud.

  „Hull aeg!“ mõtles jänes endamisi põõsastikus kalpseldes. „Ja parasjagu veel see pühademunade jant ka!“

  Tal ei olnud mingit tahtmist ülestõusmispühade kingitusmunadest mõeldagi! „Aga kohustused on kohustused!“ nentis jänes endamisi ning tegi järjekordse kõrge hüppe üle vana kännujuurika.

  Inglilapsed ja Jürgen olid jänesepoja ema otsides hommikust saati metsa läbi kamminud, uurides hoolikalt kõiki vastutulevaid loomakesi. Nad olid kohanud vana põtra, kahte noort kitsekest, kolme oravat ja viit varest. Oli veel näha märke rebaseisa ning ka hundikutsikate liikumisest, kuid jänestest – ei midagi.

  Inglikeste tiivad olid juba üsna väsinud ning Jürgenil, kes ATVga metsaalust kontrollis, oli gaasi andmisest tekkinud pöidlale hiigelsuur vesivill – vaid veidi väiksem kui pöial ise.

Päevavalgust jätkus veel vaid paariks tunniks ning olukord oli muutumas keerukamaks.

  „Puhkame veidi!“ hüüdis Karla Helenile ja Kirkile, kes temast veidi maad eemal puude vahel tiirutasid. Õde ja vend noogutasid nõusoleku märgiks ning inglikesed laskusid Jürgeni ette metsa rajale, kes ootamatusest järsult pidurdades teelt kõrvale tõmbas.

  „Teed tahate?“ võttis ta ATV panipaigast termose ja valas kuuma joogi välja.

  „Täitsa väsinud!“ teatas Karla kruusist lonksu võttes ning ulatas tassi Helenile edasi. Õde noogutas vaikides. Kõik näisid olevat üsnagi kurnatud.

  „Mu vill on sama suur kui pöial,“ nentis Jürgen pöidlal laiutavat vesivilli uurides. „Miks nad ometigi ei tee automaatpiloodiga ATV-sid!“

  „Mis see automaatpiloot on?“ tahtis Kirk teada.

  „See on selline seade, kuhu kõigepealt märgid teel läbitavad kohad, siis lülitad kiirusehoidja peale ja gaasipedaali polegi vaja vajutada. Sellega liiguks ATV ise. Sina ainult keerad rooli, kui viitsid, ja sõidad nagu boss kunagi!“

  „Jaa, see oleks mõnus küll,“ oli Karla nõus. „Tiivad võiksid ka olla püsikiirusehoidjatega. Niimoodi, et ajad nad laiali, lülitad kiirusehoidja sisse ja polegi vaja tiibu liigutada, vaid lihtsalt hõljud sinna, kuhu soovid.“

  „Jaa, ja siis võiks veel olla nii, et sisestad marsruudi, kust on vaja läbi lennata ning ise hoopis tukastad sel ajal, kui tiirled puude vahel,“ uneles Kirk mõtetes.

  „No, ja kuidas te siis jäneseema näete, kui magades puude vahel ringi tuiskate, silmad kinni?“ narritas Helen poisse.

  „Sul on andur peal, mis hakkab kõvasti piiksuma, kui jänest märkab, ja ajab sind üles!“ pakkus Karla leidlikult.

  „Jäneseandur?“ imestas Helen. „Mismoodi jäneseandur eristab jänest näiteks metskassist või rebasest?“

  „Mõõdu järgi,“ oli Karlal lahendus olemas.

  „Ei toimi!“ jäi Helen endale kindlaks. „Jänesed on ju enam-vähem sama suured kui kassid või väiksemad rebased.“

  „Okei! Ei ole andurit ja sa ei maga, vaid lihtsalt liugled ja ei pea tiibu liigutama!“ nõustus Karla ka poolautomaatpiloodi variandiga.

  „Mõnus oleks!“ ringutas Kirk. „Kui see tõesti nii oleks.“

  „Tss! Kuulake!“ tõstis Jürgen korraga näpu suule. Kõik kuulatasid. Võsa suunast kostus koerte tigedat klähvimist. Hääled liikusid piki metsaalust kiirelt laste suunas.

  „Metsikud dingod! Põgeneme!“ hüüatas Kirk ehmunult ja tõusis õhku.

  „Sa pole Austraalias!“ peatas teda Helen, kuid ajas siiski ka enda püsti.

  „Jänes!“ osutas Jürgen näpuga tiheda põõsa suunas.

  „Kus?“ ei mõistnud Karla.

  „Seal! Selle pajupõõsa all! Vastu maad surutud!“ seletas Jürgen kiirelt. „Koerad ajavad teda taga!“

  „Lähme appi!“ hüüatas Kirk otsustavalt. „Kui nad ta kätte saavad, kisuvad tükkideks!“ Kiirelt lendas ta põõsani, laskus selle kõrvale maha ning tõmbas oksterägastikust kõrvupidi välja jänese. Oli ka viimane hetk, sest juba kargas teiselt poolt loomakese peidupaigast välja suur hurdakoer. Elukas hüppas kahe käpaga Kirki peale püsti, üritades poisilt saaki rebida. Vaatepilt oli üsna kohutav.

  „Lenda!“ röökisid lapsed täiest kõrist. Kuid koer oli suur ja Kirkil ei õnnestunud nii lihtsalt tema jõulisest haardest vabaneda.

  „Meelitame selle eluka eemale!“ kihutas Jürgen otsustavalt ATV-ga Kirki suunas. Silmates lähenevat Jürgenit, sööstis koer lõrisedes poisi suunas. Kirkil avanes võimalus jänesega õhku tõusta. Nüüd aga oli koera küüsi langenud Jürgen, kes olles masinaga pooleldi põõsas, ei pääsenud sealt välja manööverdama. Koera kihvad sähvisid piki poisi paremat püksisäärt.

  „Võta mind!“ tõttas Helen Jürgenile appi, tiirutades eluka pea kohal, et viimase tähelepanu endale tõmmata. Trikk õnnestus ning koer asus tüdrukut jälitama.

  „Tagurpidi käik! Pane tagurpidi käik!“ karjus omakorda Heleni kohal lendav Kirk, jänes süles. „Neid tuleb veel terve kari! Ma näen!“

  Lõpuks õnnestus Helenil tige koer Jürgenist ohutusse kaugusse meelitada.

  Niipea, kui Jürgen sai põõsast välja tagurdatud, jõudsid kohale veel viis suurt hurta. „Täiskäik edasi!“ hüüdis poiss võidukalt, gaasi põhja vajutades.

  Otsekui käskluse peale suundus koertekari ühel nõul jälitama uusi ohvreid – ATV-d ja Jürgenit. Kuid sõiduriista liikumiskiirus oli suurem ning mõne aja pärast jäid vihaselt klähvivad hurdad maha. Helen, Karla ja Kirk jänesega järgnesid poisile, lennates

puude kohal.

  Ohutult pääsenud, seiskas Jürgen ATV väikesel metsalagendikul. Inglikesed laskusid tema kõrvale rohetavale murule.

  „Läks vast napilt!“ tõdes Jürgen väsinult.

  „Õnneks!“ vajus Kirk jänesega rohule.

  „Tänks, et mu elu päästsite!“ sõnas jänes end püsti ajades ning hakkas oma kohevat kasukat prahist puhtaks kloppima. „Kuigi – pole just eriti meeldiv, kui sind kõrvust tõstetakse!“

  „Vabandust,“ sõnas Kirk kohmetunult. „Ma üritasin antud olukorras teha parimat, mis sain.“

  „Pole hullu – saan aru! Millegipärast arvavad inimesed, et kui sul on pikad kõrvad, tuleb sind just nendest tõsta!“ Ning sujuva elegantse liigutusega tõmbas ta oma kõrvad sirgeks.

  „Kas sa oskad rääkida?“ oli Jürgen üllatunud.

  „Loomulikult!“ vastas jänes veidi nipsakalt. „Ei tea, kuidas ma muidu Lihavõttejänes saaksin olla ja üllatusmune laiali vedada, kui ma ei oskaks küsida, kuhu aadressile need viia?“ jätkas ta enda karvasest kasukast risu väljanoppimist.

  Inglikesed vaatasid üksteisele üllatunult otsa. Nad teadsid, et lihavõttejänesed on olemas, kuid polnud nendega kunagi varem kohtunud, sest elasid nad ju enne Taevas ning seal polnud jäneseid. Seal oleksid jänesed võinud ju alla kukkuda, kui näiteks oleksid mõne jänesehaagi hooletumalt teinud.

  „Saame tuttavaks,“ ulatas Kirk terekäe uue tuttava suunas.

  „Mina olen inglilaps Kirk, need on minu õde Helen ja vend Karla ja tema on meie sõber Jürgen.“

  „Mina olen Lihavõttejänes,“ tutvustas jänes end väärikalt. Selga sirgu ajades raputas ta kahe käpaga Kirki kätt. Seejärel andis ta käppa ka teistele.

  „Kui kummaline,“ mõtles Jürgen jänest käteldes. „Seista keset metsa, inglilapsed kõrval, ning rääkiva Lihavõttejänesega tutvust teha!“ Ta lausus viisakalt: „Rõõm teiega tuttavaks saada, proua Lihavõttejänes!“ ning lisas veidi häbelikult: „Ma ei teadnudki, et jänesed kõneleda oskavad!“

  „Ega üldjoontes ei oskagi,“ tähendas jänes oma oskuse üle silmnähtavalt uhkust tundes, „kuid nagu sa võid isegi arvata, peab Lihavõttejänes kindlasti rääkida oskama ning soovitavalt erinevates keeltes, sest kuidas siis muidu oleks mul võimalik lihavõttemunade tellimusi vastu võtta, kui inimesed neid saada soovivad?“

  Ning pidanud tähtsalt pausi, jätkas: „Muidugi, ega see inimkeele õppimine lihtne polnud, aga mulle sattus hea õpetaja – üksik vanadaam, kes mind lapsena enda juurde elama võttis. Ta oli tõeline aare – ma pean silmas seda prouat! Kõneles vabalt kahtkümmend seitset erinevat keelt ning kuna ta elas üksinda ja oli äärmiselt jutukas, kuid tal polnud kellegagi rääkida, vestles ta vahetpidamata minuga! Tõsi, teinekord väsitas see jutuvada mind tõeliselt ära, sest tänu oma kõrgele vanusele – ta elas nimelt 103-aastaseks –, oli tal teataval määral arenenud kahjuks ka dementsus ning ta kasutas samas lauses erinevatest keeltest sõnu! Aga kujutage ette, kui keegi ütleb teile selle asemel, et öelda „Palun istu laua äärde“ hoopis näiteks nii: „Please, sadis lautaan äärde!“ No katsuge aru saada! Kuid sellega muidugi harjub tasapikku. Nii ma keeled ära õppisingi – pidevalt suheldes!“

  Ning hetkeks hinge tõmmanud, lisas ta ohates: „Vaat milliste teadmistega, tõeliselt tarku ja intelligentseid inimesi oli maailmas!“

  „Oli?“ täpsustas Helen kuuldut.

  „Just nimelt oli! Kahjuks lahkus vanaproua aasta tagasi parematele jahimaadele ning sellest ajast on kogu see lihavõttemunade jant minu kaelas!“

  „Mis see „dementsus“ tähendab?“ uuris Kirk vahele segades.

  „Dementsus on teisisõnu osaline või täielik mälukaotus,“ selgitas jänes heatahtlikult. „See tähendab, et sulle ei tule mõningaid asju või väljendeid meelde.“

  „Selle käes kannatavad tavaliselt vanemad inimesed!“ lisas Helen ja pöördus jänese poole: „Tuled ehk meile külla? Meie väiksematel õdedel-vendadel ja ka Ingliemal oleks kindlasti väga hea meel sinuga tuttavaks saada!“

  „Kindlasti! Nad ei tunne veel ühtegi rääkivat Lihavõttejänest!“ täiendas Kirke õe küllakutset.

  „Tuleksin meelsasti, kuid ma pean tõesti vabandades keelduma,“vastas jänes viisakalt. „Juba homme on Suur Reede, mul on aga veel hulk mune värvimata ja laiali vedamata... Pealegi kadus mu pojuke paar päeva tagasi,“ lisas ta kurvalt. „Ma ei ole veel leinast üle saanud. Aga

parematel aegadel tulen ma teid kindlasti külastama, mu kallid elupäästajad!“ ütles ta väreleval häälel, silmanurgast vargsi pisarat pühkides.

  „Kas sul kadus poeg ära?“ plahvatas Kirk ärevusest hinge kinni pidades. „Kas ta on selline hallikaspruun ja punane täpp on otsa ees?“

  „Oli jah teine punase täpiga!“ noogutas Jänes nukralt. “Sai selle täpi, kui oma pea punase munadevärvi purki toppis ja see ei tahtnud kuidagi maha tulla. Hoolimata sellest, et teda kõikvõimalike pesuvahenditega küürisin!“

  „Ta on meie juures!“ kilkasid Kirke ja Helen, rõõmust käsi plaksutades.

  „Teie juures?“ ei suutnud jänes oma pikki kõrvu uskuda. „Kuulen ma valesti? Ei või olla! Minu pojakene on elus!!!“

  Ning karvaseid käppi kokku lüües kukkus ta õnnelikuna ringi hüplema nagu põrkepall üles-alla-vasakule-paremale, nii kiiresti, et lastel teda vaadates pead ringi käima hakkasid.

  „Lähme kohe meile!“ tegi Helen kärmelt ettepaneku. Ta tundis, et lihtsalt ei suuda jänese ringitiirutamist pikemalt jälgida.

  „Soovid sa ATV-ga sõita?“ pakkus Jürgen viisakalt. „See koertemaraton võis olla tõeliselt väsitav!“ lisas ta kaastundlikult.

  „Koerad hoiavad mind oma tagaajamisega heas sportlikus vormis,“ lõi jänes sellise jutu peale hooletult käpaga.„Pealegi,“ lisas ta itsitades, „seekord ma ise narritasin seda tohmanite karja ja üsna põhjalikult! Nad läksid ikka päris närvi, kui mind kätte ei saanud! Aga selle sinu imemasinaga sõidaks küll – juba uue kogemuse omandamiseks!“

  Jürgen tõstis jänese ATV-le enda selja taha istuma, Kirk ja Karla ronisid jänese külgedele. Helen aga otsustas veel veidi kevadist värsket õhku nautida ning järgnes neile lennates.

  „Küll see elu on ikka huvitav,“ mõtles Jürgen seltskonda inglilaste kodu suunas sõidutades. „Just siis kui arvad, et loomad ei oska rääkida, tutvud kahtkümmend seitset keelt kõneleva Lihavõttejänesega! Peab paluma, et vanaema ka minuga teinekord erinevates keeltes räägiks. Tema oskab ju ka vähemalt nelja keelt!Nii saab vanaema oma suhtlemisvaegust leevendada ja mina õpin uusi keeli, sest kui juba jäneseid on võimalik kõnelema õpetada, siis mis veel lastest rääkida.“

                                                                                                                                                    Jätkub...

KAHEKSAS LUGU

  Jänesepoja lugu

  Kevad tuli täie hooga. Katuseräästad tilkusid ning lumevaip maja ümber kahanes iga päevaga lausa silmnähtavalt. Meie sõbrad inglilapsed istusid oma uue kodu sissesõidutee ääres asuva vana piimapuki peal ning kõlgutasid jalgu. Nad ootasid Jürgenit, kes pidi iga hetk saabuma.

  „Täitsa kevade lõhn. Tunnete?“ ütles Kirke, sügavalt ninaga värsket õhku sisse tõmmates.

  „Päike nagu teeks põsele pai!“ ümises Helen tema kõrval mõnuga.

  „Mulle meeldib elu Maa peal rohkem kui Taevas!“ teatas Kirk mõtisklevalt.

  „Mulle mõnes mõttes ka!“ oli Helen vennaga nõus.

  „Aga pilve pealt nägi kaugemale!“ vaidles Kirke vastu. “Ja oli rohkem avarust ja päike oli ka soojem!“

  „Aga lund polnud!“ tuletas Kirk talle meelde. “Ja uisutada ei saanud!“ Ta mõtles veidi ja lisas: “Ja oli ikka vahva küll Jürgeni mootorsaaniga metsas käia! Taevas poleks see kõne allagi tulnud!“

  „Jah, seda küll. See oli täitsa äge!“ pidi Kirke nõustuma.

  „Jürgen ise on ka üks tore sell!“ leidis Kirk. “Tore ikka, et Maa peale kolisime, muidu polekski temaga tuttavaks saanud!“

  „Kuhu ta nüüd jääb? Ta pidi juba kohal olema?“ muutus Kirke veidi kannatamatuks.

  Samal hetkel kuuldus eemalt metsa suunast mürinat ning nähtavale ilmus Jürgen väikesel traktoril. Kiirelt liikus ta inglilaste suunas ja juba pidurdaski kummide vilinal piimapuki ees:

“Tsauki! Sorry, et hiljaks jäin! Aku oli tühi ja atekas ei läinud käima!“ hüüdis ta mootorit seisates.

  „Vau!“ sõnas Kirke tunnustavalt Jürgenit silmitsedes. “Mis masin see on?“

  Helen ja Kirk olid juba piimapukilt maha hüpanud ning käisid nüüd takseeriva ilmega ümber sõiduriista.

  „See on ATV. Sellega saab igal pool sõita ja kui paned talvel saha ette,“ esitles Jürgen käeviipega oma imemasinat, “saad ka lund lükata.“

  „Ilus punane värv!“ noogutas Kirke tunnustavalt pead. “Kuidas sellega sõidetakse?“

  „Istu siia,“ kamandas Jürgen.

  Kirke ronis kärmelt ATV ja asetas käed juhtrauale.

  „Väga hea!“ noogutas Jürgen ja lisas õpetlikult: “Nüüd anna starterit, seda väikest punast nuppu seal vasakul, siis see läheb käima.“ Kirke vajutas ja mootor hakkas vaikselt mürisema.

“Siit lükkad käigu sisse ja lisad parema käe pöidlaga natuke gaasi...“ Jürgen ei jõudnud veel lauset lõpetada, kui Kirke vajutas liiga järsult gaasipedaali ning ATV sööstis paigalt otse piimapuki suunas.

  “Oi-oi-oi!“ kostus üle mootorimüra Kirke hirmunud hääl.

  “Keera! Keera!“ karjus Jürgen, kuid juba oli hilja. Kõlas raks ja mootor jäi vait. ATV oli sõitnud vastu vana piimapukki. Hetkeks valitses vaikus. Siis hakkas Kirke ehmatusest nutma.

  „Ära nuta! Kõik on hästi!“ tõttas Jürgen inglitüdrukut rahustama.“Hoog oli väike ja midagi hullu ei juhtunud! Vaata ise!“ lisas ta ATV-d uurides. “Isegi mingit mõlki pole tekkinud.“

  Nuttes ronis Kirke, nägu pisaratest märg, sõiduriista seljast maha. „Ma ei tahtnud,“ nuuksus ta, “aga ise sa ei öelnud, kuidas pidurdama peab!“ lisas ta solvunud tooniga hääles.

  „See oli minu süü,“ lohutas Jürgen inglikest osavõtlikult. “Oleksin pidanud sulle kõigepealt pidurdamist õpetama ja alles siis gaasi andmist!“ Sõbrale taskurätti ulatades palus ta:„Kirkekene, palun, ära rohkem nuta!“

Tüdruku nuuksed vaibusid tasapisi ning Jürgen tagurdas ATV ettevaatlikult piimapuki juurest teele tagasi. Lapsed seisid vaikides, mõtiskledes toimunu üle.

  „Mis teeme?“ lõpetas Jürgen vaikuse. “Sõitma tahate minna?“

  „Muidugi!“ oli Kirk valmis kohe sõiduriista selga hüppama.

  “Aga ettevaatlikult!“ noogutas ka Kirke nõustuvalt.

  „Muidugi ettevaatlikult! Ronige peale! Sõidame aeglaselt!“ julgustas Jürgen inglikesi ATV-le ronima.

  „Lähme jõe äärde!“ tegi Kirk ettepaneku.

  Inglilapsed sättisid end traktorile istuma ja sõit võis alata. Soe tuul puhus mõnusalt näkku ja kevadised päikesekiired soojendasid laste ninaotsi. Rahulikult sõitsid nad läbi metsatuka jõe

suunas. Kuigi siin-seal ilutsesid veel valged lumelapid, oli kevade tulekut märgata juba kõikjal. 

  „Vaata, seal põõsa küljes on pisikesed karvapallid! Näpuotsa suurused!“ osutas Kirke neist mööduvale pajule.

  „Need on paju-udud!“ selgitas Jürgen valjult üle mootorimüra. „Kevadeti on neid ikka näha.“

  „Hästi armsad,“ arvas Kirke. „Nagu imepisikesed jänkupojad!“

  Nad jõudsid jõe äärde. Jää, mis talv läbi vett katnud, oli tükkideks murdunud ning suured jääpangad liikusid vees otsekui hiiglaslikud parved piki jõge mere suunas.

  „Kui ilus!“ ohkas Helen avanenud vaatepilti imetledes.

  „Vaata, kui kiirelt vesi liigub! Lausa vahutab! Nagu oleks pesupulbrit sisse kallatud!“ märkis Kirke isitades.

  „Võib-olla ongi!“ naeris Jürgen. „Jõgi peseb end talvest puhtaks!“

  „Lähme, sõidame mõne jääpangaga!“ tegi Kirk korraga ootamatu ettepaneku.

  „Ei!“ võdistas Jürgen õlgu. „Upud ära! Need vajuvad kohe viltu vette, kui peale astud ja märg jää on väga libe!“

  „Võid surma saada!“ lisas Kirke õpetlikult. „See on kordades hullem kui hulkuva pilvega kihutamine!“

  Helen aga ainult vangutas pead, imestades Kirki ettepaneku üle − teinekord ta tõesti ei mõistnud, kust küll poistel nii kummalised mõtted pähe tulevad! Kirkile tema mõtte laitmine muidugi ei meeldinud, kuid teistel lastel oli ilmselgelt õigus ning jääpangaga seilamine ei olnud hea mõte − kevadine jõgi ajas tõesti vahutades üle kallaste ning vool oli väga kiire.

  „Vaadake!“ osutas Kirke ühtäkki piki jõge lähenevale jäätükile. „Mis see seal on?“ Jääpangal lebas midagi, kuid veel lastest liiga kaugel, et aru saada, kellega või millega tegemist on.

  „Mõni puupakk?“ arvas Jürgen. „Või vana kott?“

  „See liigutab!“ hüüatas Kirke. „Ta elab!“

  Jäätükk liikus vooluga kiirelt lähemale. „Jänesepoeg!“ karjus Kirk korraga täiest kõrist. „See on jänesepoeg! Ta ju hukkub!“

  Nüüd jõudis ujuv pank juba päris ligidale ning lapsed nägid sellel abitult kössitavat väikest jänesepoega. Vesi keerutas jääd ja õõtsuvad lained kiigutasid seda ähvardavalt üles-alla. Hirmust kange jänkuke libises jääl edasi-tagasi nagu libe konnake. Esimene suurem laine oleks ta kindlasti üle ääre vette paisanud.

  „Päästame ära,“ hakkas Kirk otsustavalt jopet seljast tirima. „Lähen talle appi!“

  „Ole väga ettevaatlik!“ manitses Helen murelikult.

  Kirk lendas jänesepoja kohale ja püüdis teda sülle haarata. Too aga pressis ennast tugevalt vastu jääpanka ning inglipoiss pidi jääle maanduma. Õõtsuval kamakal vaevu tasakaalu säilitades haaras ta jänkukese sülle. Samas tabas jäätükki teine, veel suurem kamakas ning Kirk koos jänesepojaga kukkus tasakaalu kaotades külma jõkke.

  „Kirki tiivad said märjaks! Ta ei saa lendu tõusta!“ ohhetas Helen.

  „Hoia end!“ kisendas Kirke ning koos sööstsid inglitüdrukud, tiibu jopedest vabastades, vennale appi.

  „Käänak! Tirige ta käänakuni!“ karjus neile Jürgen, ise gaasi andes, et piki kallast kiiremini jõekäänuni jõuda. „Seal on mahalangenud puud. Me saame ta seal välja tõmmata!“

  Kirk sumas vaevaliselt kiirelt voolavas vees. Ühe käega üritas ta jänkukest päästa, teise abil haarata mööduvatest jääpankadest, et raudkülmast jõest end välja upitada.

  Kirke ja Helen jõudsid vennani. Kahekesi proovisid nad teda kättpidi veest välja tirida, kuid märg poiss oli inglitüdrukute jaoks liiga raske. Siis sai Kirk õnneks ühest mööduvast jääpangast kinni.

  „Proovime jääd kalda suunas lükata!“ karjus Kirke üle mühiseva voolu. Seda nad ka tegid.

  Jürgen oli jõudnud kohani, kus jõgi tegi pöörde, ning roninud kalda ääres seisva viltuvajunud puu peale. Täie jõuga kallutas ta selle latva alla vee kohale. Inglitüdrukud lükkasid jäätükki, millest Kirk kinni oli saanud, Jürgeni suunas. Õnneks sai Kirk käega puuoksast kinni ja ronis teiste abil veest välja. Rampväsinuna vajus ligemärg inglipoiss, jänkuke süles, kaldale maha.

  „Kui armas!“ võttis Kirke jänesepoja õrnalt sülle. „Nii väike. Ta ei oska veel kartagi! Vaata, kui külm tal on!“ Hellalt pistis ta väriseva loomakese enda jope hõlma alla sooja.

  „Võta!“ tiris Jürgen endal kampsuni seljast ja ulatas selle Kirkile. Inglipoiss tõmbas tänulikult kuiva kehakatte selga. Kõik ronisid ATV-le ning Jürgen andis gaasi, et kähku koju jõuda. 

  „Elu on seiklus!“ hõiskas Kirk esimesena tuppa tormates. „Suur seiklus! Siin Maa peal kohe juhtub kogu aeg igasugu asju!“ rõõmustas ta.

  Ingliema Josephiine ainult ahhetas lapsi nähes. Kõik kogunesid jänesepoega uudistama ning juhtunust kuulda saama.

  „Nii pehme,“ tõdes Karoliina jänesepoega silitades. „Nagu minu kaisumõmm!“

  „Vaadake! Tal on punane täpp otsa ees,“ märkas Kirke korraga väikest punast lapikest jänesepoja otsaesisel.

  “Kas pole armas?“ rõõmustas Karoliina õe ootamatu avastuse üle.

  „Äkki pärineb ta jänese-indiaani hõimust?“ pakkus Joonathan mõtlikult.

  „Kas indiaanlastel on punased täpid otsa ees?“ läksid Karoliinal venna juttu kuuldes silmad suureks. „Mina arvasin, et ainult ilusatel ja rikastel India naistel.“

  „Indiaanlastel võib ka olla,“ seletas Joonathan tähtsalt. „Kui jänesepoja vanemad on näiteks Põhja-Takota indiaanihõimust pärit jänesed, võivad nad vabalt teha oma pojukesele otsa ette just sellise sõjamehe märgi, et vaenlane saaks aru, kui ohtlik ja vapper sõdur neile vastu astub ning juba kaugelt hirmust värisema hakkaks!“ Ning Joonathan hakkas käte-jalgadega vehklema, nagu tantsiks ta metsikut sõjatantsu.

  „Ära aja jama!“ puhkes Karoliina sellist juttu kuuldes naerma. „Indiaanisõdur! See on ju imearmas pisikene karvapall, kes kardab isegi sinusuguseid mängu-indiaanlasi. See täpp on hoopis värvilaik. Ta on värvipurki kukkunud!“

  „Ei tea, kus seal metsas need värvipurgid on?“ imestas Joonathan õe mõttekäigu üle.

  „Mis tähtsust sel on, kust see täpp tuli,“ sekkus nüüd vaidlusse Karla. „Jänesel on kõht tühi. Anname talle parem süüa!“

  „Ja talle on vaja pesa teha,“ lisas Helen teadvalt.

  „Aga mida ta üldse sööb?“ kratsis Joonathan kukalt.

  „Värsket kapsast ja salatit!“ oli Helenil vastus teada. „Too külmkapist!“

  „Ta võib minu nukumajas elada,“ pakkus Karoliina lahkelt. „Ma võin nukupere teisele korrusele kolida.“

  „Ma ei tea, kas ta tahab nukumajas elada!“ kahtles Helen. „Ma arvan, et talle sobiks paremini koht, mis on jäneseuru moodi!“

  „Nagu minu kirjutuslaua alumine sahtel,“ tegi Karla ettepaneku. „Seal on pime, sügav ja uru moodi.“

  „Ta sööb su vihikud ära!“ hoiatas Helen. „Jänesed peavad kogu aeg midagi närima oma hammaste eripära tõttu. Aga kindlasti on ta nõus mõnes suuremas kingakarbis pesitsema, kuni me ta ema üles leiame ja talle pojukese tagastada saame.“

  Lapsed tõid jänkule salatit ja seejärel meisterdasid tema jaoks üheskoos uue pesa kingakarpi, kust Ingliisa peokingad välja tõstsid ning karbi põhja vana nukuteki ja natukene saepuru laotasid.

  Jänesepoeg tundus sellega igati päri olevat. Rõõmsalt krõbistas ta salatitükid kõhtu, keris ennast karpi kerra ning jäi rahulikult magama.

  „Homme läheme jäneseema otsima!“ sõnas Kirk otsustavalt.

  „Peame vist piki jõekallast veidi ülespoole sõitma,“ arvas Jürgen. „Kuid see saab raske olema! Mets on suur ja lai.“

  „Me lendame! Kõrgemalt on paremini näha,“ tuli Kirkele hea mõte. „Sina aga võiksid metsaaluse ATV-ga läbi uurida!“

  „Jah,“ oli ka Helen nõus. „Tuleb kiiresti ta ema leida, sest jänesepoeg on veel alles väga väike. Kui meie tema eest hoolitseme, on see küll tore, aga metsloomad ei kohane pärast inimeste juures elamist enam looduses ja võivad hukkuda. Ning meie juures, teiste omasugusteta, pole tal kuigi lõbus.“

  „Üksinda, ilma sõpradeta ei ole vahva,“ kinnitas Jürgen Heleni juttu. „Nagu minugi elu oli ilma teieta – kurb ja üksik!“

  „Homme on laupäev, alustame varakult,“ tegi Kirk ettepaneku. „Ega see jäneseema leidmine kerge ülesanne saa olema.“

  Jürgen sõitis koju ja inglilapsed läksid magama, sest järgnev päev tõotas tulla pikk ja väsitav.

  Enne uinumist mõtles Kirke, kuulates jänkukese vaikset nahistamist enda voodi kõrval, et sul võib küll olla uus kena karbikodu, aga kui sul pole vanemaid ega sõpru, on su elu ikka rõõmutu. Ja veel mõtles ta, et kui ta järgmine kord mingi sõiduriistaga

sõitma hakkab, õpib ta kindlasti kõigepealt selgeks pidurdamise ning alles seejärel gaasi andmise, sest siis ei juhtu õnnetusi. Ka mitte õnnelikke õnnetusi.

SEITSMES LUGU

Nimepäev

   Ingliema istus mõtliku näoga kabinetis suure kirjutuslaua taga. Oli esmaspäeva pärastlõuna. Täna oli inglilaste esimene koolipäev Maa peal. Hommikul oli koolibuss nende maja juurest lapsed kooli viinud, Ingliema aga oli terve esimese osa päevast viimaseid

kolimiskaste lahti pakkinud. Siis oli helisenud telefon. Helistajaks oli Inglike Ühe klassijuhataja, kes oli Inglikese kohta palju kiidusõnu öelnud, kuid kõne lõpus märkinud, et Inglike Üks ei taha millegipärast öelda õpetajale oma eesnime, ning palunud emal tüdruku kummalise käitumise tegelikku tagamaad uurida. Ingliema oli õpetajaga väga sõbralikult vestelnud ning lubanud talle, et lahendab probleemi.

      Ei möödunud palju aega, kui helistas Inglike Kahe klassijuhataja ning vestlusteemagi oli sama. Nüüd oli ta aga just lõpetanud kõne kaksikute õpetajaga, ikka nimedest rääkides.

     Üks oli selge − Maa peal koolis käies ei sobi nimeks Inglike Üks, Kaks, Kolm, Neli jne, vaid tuleb panna nimed, nagu lastel ikka on, näiteks Mari, Triinu, Ants või mõni muu sarnane. See tegi Ingliemale tõeliselt muret, sest sa ju mäletad, et Ingliemal polnud tulnud juba Inglike Kahe sündides meelde muud nime peale Inglike Kaks ja Inglike Kolme puhul Inglike Kolm, kuni Inglike Seitsmendani välja.

     Nüüd oli vaja kähku seitset uut nime, mitte vaid ühte või kahte, sest kaugel seegi aeg on, kui Inglike Viis, Kuus ja Seitse kooli lähevad! Kuna Ingliema armastas lahendada probleeme

võimalikult kiiresti ning võimalikult lõplikult, otsustas ta kohe kõigile lastele uue nime panna, võib-olla endalegi nime võtta.

Aga millised?

     Ingliema tundis, kuidas ta pea valutama hakkab, ning tundus kohutav, et nüüd, mil ta tõeliselt vajas Ingliisa abi, polnud seda kuskilt loota. Nii ta siis istuski Ingliisa töölaua taha lootuses, et ehk tuleb talle seal istudes mõnigi nimi pähe!

     Uks lendas lahti ja Inglike Kaks tormas esimesena sisse: „Emps, tead kui vahva! Ma võitsin kõiki poisse 60 meetri jooksus!”

     „Mina sain nii toreda pinginaabri,” teatas Inglike Neli sisse astudes, „ja tal on nii ilus nimi − Eliise!”

     „Ja mina,” seletas Inglike Kolm õhinal, „sain õpsilt kiita, kui talle söökla ukse lahti tegin!”

     „Kas midagi on juhtunud?” küsis Inglike Üks ema mõtlikku nägu vaadates.

     Selle peale Ingliema ainult ohkas. „Me peame teile nimed panema!”

     „Aga meil on nimed!” silkas kabinetti Inglike Viis.

     „Kas õpetaja helistas sulle?” küsis Inglike Üks. „Ta sai aru, et Inglike on meie perekonnanimi ja ei mõistnud mu selgitust, et Inglike Üks ongi mu ainus nimi üldse.”

     „Minul oli sama lugu,” sõnas Inglike Kaks, „aga ma ei viitsinud õpetajale pikalt seletada. Ta poleks nagunii aru saanud.”

     „Siin on, jah, teistmoodi nõudmised,” nentisid Inglike Kolm ja Neli.

     „Aga pane siis meile nimed!” pani Inglike Kuus ette. „See on ju lihtne.”

     „Jah, pane! Milleks muretseda?” siristas Inglike Neli. „Mina võiks olla Eliise!”

     „Eliise on ju sinu pinginaabri nimi,” tuletas talle Inglike Kolm sõbralikult meelde. „Kui kõrvuti istuvad kaks Eliiset, siis ei tea, kumba küsitakse!”

     „Olgu,” oli Inglike Neli nõus, „ma võin siis mõne muu nime saada. Aga millise?”

     „Sellepärast ema ongi mures,” selgitas Inglike Üks. „Ta ei tea, milliseid nimesid meile panna.”

     „Teeme nii,” ütles Ingliema, „et suuremad õpivad homseks ära ja väiksemad teevad sel ajal mängutoa korda. Mina valmistan vahepeal õhtusöögi ja pärast seda istume ja mõtleme koos teile nimed välja.”

     „Kas ma võin kohe hakata nime mõtlema?” oli Inglike Viis kärsitu. „Mul ei ole midagi koristada peale ralliauto.”

     „On küll,” vaidles Inglike Kuus vastu, „su värviraamat ja pliiatsid on ka kõik põrandal laiali.”

     “Teeme nii,” katkestas neid Ingliema, „et paneme nimed kõigile korraga, aga mõelda võid ikka, mõtlemine kaunistab!”

     Õhtusöök söödud, istus inglipere laua taha, et otsustada, missuguse nime keegi saab.        „Mina mõtlesin, et olen Joonathan,”teatas esimesena Inglike Viis.

      „Ja satud vaalaskala kõhtu?” täpsustas tema otsust Inglike Üks.

      „Miks vaalaskala kõhtu?” ei saanud Inglike Viis aru.

      „Joonathan sattus vaalaskala kõhtu,” seletas Inglike Üks. „Ta küll õnneks pääses elavana.”

     „Väga hea, et pääses. Järelikult mina pääsen ka, kui olen Joonathan!” arvas Inglike Viis. „Nii et mina olen nüüd Joonathan!”

      „Nimedega ongi keeruline see, et nimi on nagu talisman,” rääkis Ingliema, „mis võib sulle anda väga palju jõudu ja tarkust, kui see on hea nimi ja kui sa seda õigesti kasutad.”

     „Mismoodi nimi annab jõudu?” uuris Inglike Kolm ettevaatlikult.

     „Juba iidsetest aegadest on targad kasutanud nimedega kaasnevaid eeliseid ja ka ülesandeid meie elus,” rääkis ema. „See ei ole midagi halba, sest oma elu elad sa ikka ise, nagu tahad. See on lihtsalt teadmine, mida teha võiksid. Sellepärast ongi nimede panemine minu jaoks tõeliselt keeruline.”

     „Pakume üksteisele nimesid näo järgi!” tuli Inglike Neli välja mõttega. „Inglike Kuus on minu arvates Karoliina nägu.”

     „Kas mina olen Karoliina nägu?” imestas Inglike Kuus. „Missugune see Karoliina siis

on?”

     „Ta on nagu väike nukuke ja hästi lõbus ja ei jonni ja on sõbralik,” seletas Inglike Neli

rõõmsalt.

     „Mina tahan väga Karoliina olla,” oli Inglike Kuus kohe nõus.

     „Inglike Neli võiks olla Kirke,” pakkus Inglike Kolm.

     „Miks Kirke?” oli Inglike Neli üllatunud.

     „Kirke on ju nõid Kreekast ja pealegi saaksin mina siis olla Kirk,” selgitas Inglike Kolm. „Mõtle kui vägev – kaksikud Kirk ja Kirke! Nii hästi lähevad meie nimed siis kokku!”

     „Olgu,” venitas Inglike Neli selle jutu peale. „Aga miks sa tahad just Kirk olla?”

     „Ma ei saa ju Kirke olla, Kirke on tüdruku nimi. Poisi nimi on seega Kirk. Ja mõnus, kui sul on kasvõi peaaegu nõia nimi. Äkki siis on sul mõni nõiavõime ka! Näiteks võime kalamaksaõli vahukooreks muuta. Või laisku sipelgateks moondada.”

     „Olge jah Kirk ja Kirke!” arvas Inglike Viis. „Siis jääb õpetajatele paremini meelde ka.”

     „Inglike Kaks peaks kindlasti olema Karl,” arvas Inglike Üks.

     „Karl?” pärisid Kirk ja Kirke kooris. Naeratades vaatasid nad teineteisele silma ning olid ilmselgelt enda nimedega väga rahul.

     Inglike Üks seletas neile: „Paljude kuningriikide valitsejad Maa peal on olnud Karlid ja nagu Inglike Kaks just paar päeva tagasi meile kõigile kõva häälega selgeks tegi, on tema meil kõige vanem mees majas ning peab seega meie kuningriiki juhtima! Pealegi on ka suuri teadusmehi olnud Karli-nimelisi. Kuna Inglike Kaks on väga vilunud oma „kärbsekülmutamistrikis” ning igasugu mehhanismide kokku-lahti monteerimises, siis mausun, et tast võib saada ka suur teadlane.”

     Selle jutu peale hüüdis ema teisest toast, kuhu ta oli korraks läinud: „Karla, palun tule kohe tooli pealt maha!”

     Karl vehkles oma toolil seistes ahjuroobiga ning mängis juba suurt kuningat ja sõjameest. Nii sai ka Inglike Kaks endale nime.

     „Empsu, mul tuli mõte − sinu nimeks paneme Josephiine!” plaksutas Karoliina käsi. Kõik teised inglikesed olid sellega kohe nõus, sest ühe tõeliselt ilusa Ingliema nimi peab juba selle

pärast Josephiine olema, et tal oleks sama ilus nimi, kui ta ise on.

     „Ja mis sinu nimi on?” küsis Joonathan ehk siis Inglike Viis oma pisivenna käest.

     „Rex!” tuli kiire vastus laua alt, kus Inglike Seitse parajasti Karla uut puldihelikopterit lammutas.

     Selle peale hakkasid kõik naerma, sest Rex on ju ometi koera nimi. Ingliema Josephiine palus Inglike Seitsmel laua alt välja tulla, mille peale viimane vastas: “MA-TU” ehk siis lastekeeli „Ma tulen”.

     „Voh, panemegi talle nimeks Matu! Siis ta vähemalt oskab seda ise ka öelda ja koolis võib ta juba Matthias olla, et õpetajad teda ikka noomida ka saaksid,” seletas Kirke naerdes.

     Ingliema vaatas lastele otsa ning tõdes hingerahuga, et vaid vanimal, Inglike Ühel, puudus nimi. „Sinu nimi peaks olema Helen! Vähemalt hea ja rahulik nimi. Kohe südame teeb soojaks ja isale meeldiks see ka kindlasti väga.”

     Hetkeks helklesid Ingliema silmad märjalt, meenutades Ingliisa, kuid siis hakkas Karoliina Matu järjekordse ninali potsamise peale laginal naerma ning see tegi kõigil tuju kohe heaks.

     Õhtul läksid voodisse seitse inglilast, kellel kõigil olid päris uued nimed: Inglike Ühest oli saanud Helen, Inglike Kahest Karl, Inglike Kolmest Kirk, Inglike Neljast Kirke, Inglike Viis

oli nüüdsest Joonathan, Inglike Kuus Karoliina ja Inglike Seitse Matthias ehk lihtsalt Matu. Ingliema oli uueks nimeks saanud Josephiine.

     Silmi sulgedes mõtles Josephiine, et kui Ingliisa tagasi tuleb,võiks tema nimeks saada Henri. Talle tundus, et päris hea oleks oma abikaasat Henriks kutsuda − see lihtsalt kõlaks hästi!  

      Kuidas inglikeste elu enda uute nimedega edasi läks, sellest juba järgmistes lugudes.