KAHETEISTKÜMNES LUGU 
jutustab  sellest, kuidas

Lihavõttejänes Josephiinet äri tegema õpetas

  Mune, mis värvi alla tahtsid saada, oli tõesti üksjagu. Jänese näpunäidete järgi keedeti üks osa valgeid mune soolases vees ja tõsteti siis jääkülma vette, et koor hiljem muna küljest ikka lahti tuleks. Teine osa mune pisteti keeva vette, kuhu lisati värvi andvaid aineid nagu peet ja vana villane roheline sokk. Kolmas osa mune mätsiti sibulakoortesse ning pakiti siis hoolikalt Ingliema vanadesse sukkadesse ja asetati ettevaatlikult potti keema.

  Valgete munade kaunistamine oli lõbus pintslitöö, kus iga laps sai teha need just sellisteks, nagu nad arvasid lihavõttemune ilusad olevat. Karoliina joonistas munadele värvilisi lillekesi, Helenile aga meeldis liblikaid maalida. Kirke arvas, et munad võiksid olla roosade ja helesiniste südamekestega, poisid tegid peamiselt triibulisi ja ruudulisi mune. Ingliema munad tulid väikeste inglikujukestega ning Matu veeretas mune üht ja teistpidi erinevates

värvikaussides ning nende kohta ei saanudki päris täpselt öelda, mis värvi need jäid – kuid kindlasti olid nad väga kirjud.

  Jänesepoeg aga ronis kogu selle tähtsa toimetamise ajal pidevalt Lihavõttejänesele sülle, ise õnnest särades, et enda ema tagasi sai.

  Joonathan kadus natukeseks ajaks poiste tuppa ja tuli siis sealt tagasi salapärase moega.

  „Mis tegid?“ uuris Karla tasakesi.

  „Puumuna!“ näitas Joonathan peopesa avades. „Las imestavad, kui mune koksima hakkavad! See on võidumuna ja see laps, kes selle endale saab, on kindel võidumees!“

  „Hea mõte! Loodame ainult, et keegi sellele enne koksimist ja koorimist hambaid sisse ei löö ja neid ära ei murra!“ arvas Karla sosinal.

  „Äkki panen hoiatusmärgi peale?“ muutus Joonathan murelikuks.

  „Pane suurelt hüüumärk ja pealuu!“ itsitas Karla vastuseks.

„Panen jah, muidu mõni vanaema murrab veel oma proteesid!“noogutas Joonathan ning maalis puumunale suure punase hüüumärgi ning selle alla väiksemalt kaks ristis konti – kuid nii, et see pidulikult mõjus. „Ikkagi pühad!“ demonstreeris ta oma

teost vennale.

  „Aga nalja peab ka saama!“ naeris Karla.

  Värvitud munad tuli veel ka läikima lüüa – nii juhendas neid Lihavõttejänes, kes asja tundis. Selleks võeti külmkapist võid ning hõõruti munad võise salvrätikuga kenasti särama. Nüüd

olid nad tõeliselt kaunid nagu ühed lihavõttemunad olema pidid.

Kell hakkas juba kümme saama ja lõpp paistmas, kuid siiski oli veel tegemist küllaga.

  „Panen Matu ja Karoliina voodisse!“ otsustas Ingliema. „Mine, palun, hambaid pesema!“ sõnas ta Karoliinale.

  Matut aga polnud millegipärast kuskil näha. „Kus Matu on?“vaatas Josephiine otsivalt ringi. „Matu, kus sa oled?“ hüüdis ta kõvasti, et igasse tuppa kosta oleks, kuid vastust ei tulnud.

  „Lapsed, Matut otsima!“ muutus ema murelikuks. Kõik hakkasid

pisipoissi otsima. Vaadati siit ja sealt, kuid ei midagi.

  „Ega ta ju üksinda ometi välja ei läinud!“ ehmus Josephiine tõeliselt. „Poisid, ajage joped selga ja vaadake õuest...“

  Josephiine ei jõudnud veel lauset lõpetada, kui Kirke elutoa teisest nurgast kardina juurest teda peatas: “Tssss! Siin! Ta on kardina taha magama jäänud!“

  Tüdruk tõmbas paksu kardina aknast eemale ja sealt paistis rahulikult norisev Matu, mõlemas peos katkilitsutud värviline muna. Tema kõrval põrandal seisis aga suur kauss endiste pühademunadega, millest nüüdseks oli saanud värviline munapuder.

Ingliema ainult ohkas, võttis põrandalt magava munapurustaja ja viis ta süles hoides ülakorrusele tuttu. Karoliina läks samuti magama ning Joonathan nende järel.

  Matu hävitustöö ei olnud küll suur, kuid tulemuseks oli see, et taas tuli panna pott munadega tulele.

  „Tal võis ikka päris mõnus olla, kui sai neid katki koksida,“ mõtisklesKirke vennakese teo üle.

  „Ma arvan ka, et ta ei teinud seda halva pärast, vaid ta lihtsalt tahtis teada, mis tunne see on,“ nõustus Kirk ohates. „Homme peame meie pere munad ka ära värvima!“ lisas ta.

  „Jah, praegu küll ei tahaks seda tööd rohkem teha! Ma täitsa mõistan Lihavõttejänesest, kes lihavõttepühi väga ei armasta. Mõtle ise, kokku 40 070 muna värvida – see on ikka suur töö!“

  „Tore, et teda aidata saame!“ arvas Kirke.

  „Alati on tore teisi aidata,“ lisas Jürgen.

Kella kaheteistkümne paiku öösel olid juba kõigil silmad väsimusest sulgumas.

  „Kullakesed, voodisse,“ suunas Josephiine lapsed magama. „Jürgen, sulle ma tegin poistetuppa aseme ja helistasin ka su vanaemale, et jääd meile ööbima.“

  Lihavõttejänes tänas kõiki abimehi südamlikult ning Josephiine andis neile kõigile, ka Jürgenile, head-ööd-musi otsaette.

  Ingliema ja Lihavõttejänes aga jätkasid kahekesi värvitööd pärast kosutavat tassi kohvi, mis und peletas.

  „Sa oled üks tubli ingliema,“ kiitis jänes Josephiinet. „Kuidas sa küll jaksad üksinda seitsme lapsega hakkama saada? Mina ei saa ühelgi silma peal hoitud!“

  „Aitäh kiitmast!“ tänas Josephiine vastuseks, „Kuid kui neid nii palju armastad, pole see üldse raske.“Meenutades varitsevat rahaprobleemi, jätkas ta ohates: „Kuid kuidas me rahaliselt hakkama saame, vaat seda ma küll ei tea!“

  „Kas sul siis tööd pole?“ uuris Jänes.

  „Ei ole jah,“ tuli vastuseks. „Ja kui ma täna mõtlesin, mis tegelikult toimuma hakkaks, kui ma päevad läbi kodunt ära oleks, läks mul tuju täitsa nulli. Ausalt öeldes ma ei teagi, mida teha! Ja naistele makstakse siin Maa peal palju vähem raha sama töö eest kui meestele, nii et ma kardan, et isegi kui ma tööd leiaks, siis selle rahaga seitset last küll kuidagi ära ei toidaks!“ lisas ta nukralt.

  Jänesel hakkas seda kuuldes Josephiinest päris kahju. „Ära muretse – kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem!“ üritas ta jääda optimistlikuks. Mõnda aega jätkati tööd mõtlikus vaikuses, vaid suure seinakella osutid tiksusid öötunde.

  „Kuule,“ katkestas Lihavõttejänes korraga vaikuse, „mul tuli mõte! Kas sa komme tahaksid teha?“

  „Komme?“ ei mõistnud Josephiine teise juttu.

  „Jah, komme – tead küll, selliseid väikeseid magusaid asju, mida süüakse!“ selgitas jänes kannatlikult.

  „Ma tean küll, mis asi komm on,“ naeris Josephiine. „Minu vanaemal oli vanasti Taevas lausa kommipoekene!“

  „Vaat siis teedki uue kommiäri!“ vadistas jänes hoogu sattudes. „Sellel minu vanaproual oli enne seda, kui ta end lihavõttemunadele pühendas, väike kommivabrik, mille ta mulle pärandas. Kommimasinad on mul kõik alles ja seisavad kenasti pakituna töökojas.“

  Jänes mõtles veidi ning lisas: „Need on muidugi üsna vanaaegsed, aga mis seal vahet, oma kommiäri alustamiseks käivad küll! Ja mulle pole neid tõesti vaja! Minust kommitegijat ei saa, sest ma ei kannata magusat mokaotsastki! Oled nõus?“

  „Mina, Ingliema Josephiine, hakkan kommiäriga tegelema?“ ei mahtunud selline pakkumine Josephiinele kohe pähegi.

  „Kes siis veel kui mitte sina?“ naeris Lihavõttejänes laginal. „Kas Matu hakkab siis kommiäri tegema või? Muidugi sina!“

  „Ma ei saa hakkama!“ kogeles Josephiine.

  „Loomulikult saad! Ma õpetan sind!“ julgustas jänes otsustavalt.

  Josephiine pidas hetkeks endamisi aru. Selge oli see, et lapsed tuleb toita ja katta, abi pole kuskilt loota ning igal juhul oli oma äri tunduvalt mõistlikum alustada, kui väikse palga eest päevad läbi kodunt ära olla.

  Ja väiksemaid lapsi saaks ju päeval tööle kaasagi võtta ning

suuremad oleksid talle õhtupoolikutel abiks. Järelikult peaks riskima, otsustas ta endamisi.

  Meenutanud kommipoeomanikust vanaema Helenet ja Ingliisa, kes talle alati oli korrutanud, et kui lapsed suureks saavad, peaks Josephiine kindlasti äri tegema hakkama, sest see sobiks

talle nii hästi, jõudis Ingliema ühesele järeldusele: peab proovima, sest kes ei proovi, ei saa üldse mitte mingit tulemust. Isegi mitte kehva, mida oleks võimalik hiljem kasvõi parandada.

  „Olgu, proovin. Kui sa mind natukenegi õpetad, kuidas äri teha!“ sõnas ta otsustavalt.

  Selle lause peale lõi seinakell pidulikult kaks gongi järjest – kell oli täpselt kaks öösel.

  „Tubli,“ kiitis jänes, “hakkame siis kohe pihta!“

  „Praegu? Kell kaks öösel?“ ei suutnud Josephiine uskuda.

  „Mis seal vahet, mis kell on!“ teatas Lihavõttejänes reipalt.

  „Ohhoo!“ ajas Josepiine silmad pärani, kuid siis meenus talle pangakonto seis ning ta lisas kähku: “Jah, muidugi alustame kohe! Olen üks suur kõrv!“

  „Ja töökas käsi korraga!“ täiendas jänes rõõmsameelselt tema lauset.

  „Niisiis alustame. Äri alus on odavamalt osta ja kallimalt müüa, siis tekib tulu. Alustades väikesest tulust ning seda edasi investeerides, näiteks ostes lisaseadmeid või vahendeid, saab suurendada äri, mis toob sulle hiljem veel rohkem tulu ja siis investeerid veel rohkem ja saad veel rohkem tulu. Ja nii saadki rikkaks!“ lõpetas jänes uhke käpakaarega loengu.

  „Ja see on kõik?“ imestas Josephiine.

  „Lühidalt jah, aga eks sa ise peagi näed – see pole mingi imeasi teha äri! Ja ma usun, et kõik ostaksid sinu komme, kui need on teistest erinevad!“ lisas jänes.

  „Erinevad?“ muutus Josephiine mõtlikuks.

  „Nojah!“ seletas Lihavõttejänes kannatamatult. „Mida eripärasemat asja toodad, seda lihtsam on seda müüa!“ Ning Josephiine mõistmatut ilmet silmitsedes jätkas: „Saad aru – raha on maailmas väga palju, aga häid ideid, mida selle rahaga teha, palju vähem!“

  Josephiine mõtles kuuldu üle järele. „Tead, ma oskaksin teha selliseid komme, millel on imeomadusi.“ Ning pingutanud veidi mälu, sest öösel kell pool kolm ei ole meie ajutegevus tavaliselt just kõige paremas vormis, tuli talle äkitselt meelde: „Mul peavad olema mu vanaema vanad kommiretseptid ka kuskil veel alles! Pean pööningult kastidest otsima! Ning mõned kommid on sellised, mida ma olen ise leiutanud ning mis on hakanud mul

aastate jooksul päris hästi välja tulema – neid võiks ju ka toota!“

  Ja mida rohkem nad jänesega uut äriplaani arutasid, seda vahvam see neile mõlemile tundus. Kohe nii vahva, et sellega oleks võinud lausa keset ööd pihta hakata!

  Kell oli viis hommikul, kui lõpuks said kõik pühademunad korvikestesse pakitud. Neid oli ilus vaadata – oma tehtud tööd.

  Josephiine aitas korvid helesinisesse pakiautosse laadida ning jänes sõitis kiirustades postkontori suunas, et pakid postiautole ning kulleritele edasitoimetamiseks üle anda. Magava jänkupoisi asetas Lihavõttejänes enda kõrvalistmele Ingliisa kingakarbis, nukutekk peal.

  Josephiine lehvitas neile aiaväravalt järgi ning Lihavõttejänese helesinine kaubik kadus mööda teed udusesse hommikusse. Esimesed päiksekiired piilusid puude vahelt. Algamas oli uus päev – Lihavõttepüha, mil paljud lapsed üle maailma mune värvivad

ja neid siis rõõmsalt kokku koksivad.

  „Kevad on ikka üks tore aastaaeg, siis tundub kõik taas algavat!“ mõtles Josephiine trepist üles astudes. Talle meenusid Lihavõttejänese sõnad – „kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem!“ Just nii see oli täna olnud! Suurest väsimusest hoolimata tundis Ingliema oma otsuse üle alustada kommiäriga nii tugevat rõõmupuhangut, et oleks sellega kasvõi kohe alustanud. Teda peatas vaid mõte, et pottidega kolistamine võib magavad lapsukesed äratada.

  Õnnelikuna unne suikunud, nägi ta unenäos Ingliisa, kes julgustavalt õnne soovis õige otsuse puhul alustada oma äri. Järelikult oli kommiäri tulevikuga kõik hästi!

 

  Loodan, et sinulgi tuli munade värvimine hästi välja ja kui sul sel aastal pühademunad juba ammu värvitud on, siis kasuta neid Lihavõttejänese munavärvimise trikke järgmisel aastal. Sest iga väärt õpetust tasub kuulata ja kasutada. Ning kindlasti on Lihavõttejänes oma aastatepikkuse kogemusega nii mõnestki meist peajagu üle.

  Tegelikult võid mõned munad sõprade seltsis ära värvida ning neid kokku koksida ükskõik mis päeval aastas – kasvõi l ihtsalt selleks, et koos midagi vahvat teha. 

Mis edasi sai, sellest kuuled juba järgmises loos.