VIIETEISTKÜMNES LUGU   
Tantsiv tool


  Ingliema läks kohe pärast hommikusööki Heleni, Karoliina ja Matuga üles pööningule, et otsida vanaema kommiretsepte, mis pidid kuskil kastis peituma.

   Ettevaatlikult ronisid inglilapsed kitsast pööningutrepist üles. Josephiine oli tahtnud küll Matut koos Karoliinaga tuppa mängima jätta, kuid musttuhande mõjuva ettekäände järel, miks peaksid mõlemad kindlasti üles tulema, oli Ingliema alla andnud ning „roheline tee“ pööningule oli nüüd ka neile avatud.

  „Matukene, sina oled kogu aeg ainult minu kõrval ja ei lähe kusagile kaugemale,“ luges Josephiine pisipoisile sõnu peale.

  „Mhmh,“ mõmises Matu rahulolevalt. „Matu on kõrval.“

  Pööning oli suur. Kõikjal rippusid ämblikuvõrgud nagu vanaaegsed pruutloorid ning kuskil sumises eksinud kevadine kärbes, otsides väljapääsu.

  Karoliina vaatas ringi. Läbi otsaakna tungiv hämar valgus muutis ruumi veidi kummitus-likuks. Kõikjal vedeles igasugust vana kola – kappe, laudu, riiuleid, kaste. Tundus, otsekui oleks siin aeg otsustanud peatuda ning asjad end mõnusalt tukastama seadnud.

  Otse Karoliina kõrval seisis vana tugitool. Sellel olid ilusad nikerdatud jalad ja iste kaetud tumepunase kulunud sametise kattega. Tool oli natuke selle tooli moodi, mille peal oli istunud üks tähtis kuninganna ühes vanaaegses filmis – samasugune suursugune ja peen nagu valitse-janna isegi.

  Karoliina tundis, kuidas tool teda nagu kutsuks: „Karoliina, istu minu peale!“ Ja kui üks tool sind niimoodi palub, tuleb tema soovi täita! Karoliina sättiski end juba istuma, kuid õnneks märkas, kui must oli iste.

  „Küll on tore, et ma kohe ei istunud,“ mõtles ta endamisi. Ta otsis taskust oma ilusa roosa taskurätiku ja hakkas sellega tooli puhastama. Rätiga üle tooli tõmmates kerkis sealt selline tolmupilv, nagu oleks pööningul olnud vihma oodata. „Ma oleksin oma uue kleidi täitsa ära määrinud,“ rõõmustas Karoliina oma ettenägelikkuse üle.

  „Aptsihh!“ kostus korraga kusagilt Karoliina kõrvalt. See üllatas, sest ema, Helen ja Matu olid pööningu teises otsas kaste avamas. „Kummaline,“ mõtles Karoliina. „Kuidas ma aevastan nii, et ma ise ei tea, et ma aevastan?“

  „Aptsihh!“ kostus taas.

  „Karoliina, ega sa ometi tolmu suhtes allergiline pole?“ hüüdis Josephiine seda kuuldes murelikult.

  „Allergiline?“ hõikas Karoliina vastuseks. „Mis see tähendab?“ Ja veel enne, kui Ingliema vastata jõudis, kostus järjekordne „Aptsihh!“

  „Allergiline tähendab, et sa ei talu mõnda lõhna või ainet ja hakkad aevastama ja köhima,“ seletas Helen valjult. Ja jälle kostus: „Aptsihh!“

  Karoliina hakkas selle peale täitsa naerma! Kuidas saab aevastada nii, et ise ei saa aru, et sa aevastad!

  Siis juhtus midagi kummalist – vana tool hakkas liikuma.

  See valmistas Karoliinale veelgi rohkem nalja ja ta naeris veel. „Ema! Helen! Matu! Tulge

vaatama – tantsiv tool!“ kutsus Karoliina naerdes.

  Ta muudkui naeris ja naeris, sest see oli tõesti naljakas vaatepilt, kui vana auväärt tool krigisedes tantsu vihub.

  Josephiine haaras igaks juhuks Matu sülle ja tõttas kiirelt asja uurima. „Tantsibki!“ hõõrus ta

uskumatult silmi.  „See on minu vanaema vanaema vana tool, millel ta istuda tavatses, kui kuninga õukonnas ballettmeistriks oli!“

  Karoliinale tegi ema üllatunud ilme veelgi enam nalja ning mida rohkem tüdruk naeris, seda kiiremini liikusid tooli peenikesed jalad. Nad tegid üha kiiremaid tantsusamme!

  „See on Karoliina võlunaer!“ taipas Ingliema äkki. „Kui haldjast vanatädi Karoliinale selle naeru kinkis, ütles ta mulle küll, et tüdruku naer teeb tuju heaks kõigil, kes seda kuulevad ja lennutab muremõtted minema, aga et see paneb ka toolid tantsima, seda ta küll ei maininud!“

  „Äkki ainult selle tooli?“ pakkus Helen. „See ehk on üks eriline tool!“

  „Jah, sul võib õigus olla!“ noogutas Josephiine nõusolevalt. „Ma arvan, et siin on vanaema vanaema käsi mängus. Räägitakse, et kui ta saja aastaseks sai ja enam piruette ei saanud teha oma haigete jalgade tõttu, õpetas ta õukonnaliikmeid tantsima just sellel toolil istudes. Ma alati imestasin, et kuidas saab toolilt tantsimist õpetada! Aga ta oli üks lõbus ja krutskeid täis võluridaam! Ilmselt oma naeru ja pisikeste võlutrikkidega panigi ta tooli jalad enda jalgade

asemel tantsusamme ette näitama.“

  Matu oli selle jutuajamise jooksul vaikselt toolini jõudnud ja upitas end sellele. „Matu!“ ehmus Josephiine, kuid poiss istus naerul näoga tooli hüplevas süles. Paistis, et kummalgi neist pole selle vastu midagi.

  „Jah,“ tõdes Ingliema vaatepilti silmitsedes. „Kes oleks arvanud, et vanaema vanaema tool tantsib, lapselapse lapselaps süles!“

  Siis lõpetas Karoliina naermise, sest ta pidi midagi tähtsat ütlema: “Viime tooli alla, ma tahan toolilt tantsimist õppida.“

  Kui Karoliina naer katkes, jäi ka tool seisma.

  „Näed, ongi nii, et kui Karoliina naerab, siis tool tantsib. Haldjavanatädi oleks pidanud sellest rääkima! Meil oleks Ingliisaga valsi õppimine palju lihtsam olnud, sest ausalt öeldes on Taevas väga vähe neid, kes korralikult valssi keerutada oskavad!“

  „Viime siis selle auväärse tooli alla,“ nurus Karoliina paluvalt igaks juhuks edasi.

  „Tooli alla!“ kordas Matu nagu väike papagoi õekese sõnu.

  „Viime, kui tõesti tahate tantsimist õppida,“ nõustus Josephiine. „Kuigi – ma kujutasin ikka ette, et minu lapsi õpetab tantsima lugupeetud tantsuõpetaja, mitte vanaema vanaema tool.“

  Koos viidi tool alla ja Karoliinal jätkus õhtuni toimetamist, et väärtuslik mööbliese hoolikalt puhtaks nühkida.

„Tubli tüdruk! Selle peaks veel mesilasvahaga läikima lööma, siis on ta nagu uus,“ arvas Helen õe tööd kiites.

  Nii sai Karoliina endale tantsuõpetaja. Ka Matule sobis vanaema vanaema sületool igati. Iga kord, kui Karoliina naerdes tantsu lõi, ronis Matu toolile ning istus seal nagu vanaema vanaema süles.

  Josephiine küll alguses vangutas pead seda veidi kummalist vaatepilti jälgides, kuid hiljem tõdes endamisi, et kuniks lastel vanaema käepärast pole, kes neid süles hoiaks, sobib selleks hädapärast ka ajalooline tool. Ja pealegi – Karoliina rõõmus naer hoidis kõigil ju ainult rõõmsad mõtted peas.

jätkub...