NELJATEISTKÜMNES LUGU
VANA VESKI

      Hiirele läksid uut elupaika otsima Kirke, Kirk, Karla ja Joonathan. Helen, Karoliina ja Matu jäid koju Ingliema aitama, et leida pööningult kolimiskastidest üles Josephiine vanaema kommiretseptid.

  Ingliema oli teinud paar päeva tagasi lastele rõõmsa üllatuse teatades, et Lihavõttejänes soovitas neil rajada oma kommivalmistamistöökoda.

Koos oli inglipere otsustanud, et proovima peab ja igaüks panustab ettevõtmisse nii palju kui suudab. Väiksemad lapsed hakkavad tegema pisemaid töid ning suuremad aitavad suuremates

kommimeisterdamise toimetustes.

  Lihavõttejänes aga oli lubanud aidata maiustused maha müüa. Siis oleksid inglipere rahamured leevendatud ning Josephiine ei peaks hakkama tööd otsima.

  Ingliisa saatusest ei olnud siiani midagi kuulda olnud. Seega pidid ema ja lapsed ise hakkama saama.

  Lastele meeldis ema mõte väga. Kohe oli algamas koolivaheaeg ja kommivabriku rajamine tundus olevat põnev ettevõtmine. Ka Lihavõttejänese helesinise kaubikuga kommide vedamine poodidesse oli kindlasti vahva ning üleüldse tõotas kogu see kommivärk

järjekordset suurt seiklust ja palju uusi sõpru Maa peal.

  Inglikesed astusid rõõmsalt mööda teed suunas, kus Karla mäletas asuvat mahajäetud veskit. Joonathani peos oli suhkrutopsis hiireke.

  Tee oli käänuline, läks mäest üles, siis alla, siis uuesti üles, veidi paremale ning tõsi mis tõsi – seal, väikese künka otsas seisis suur vana tuuleveski. Tundus, et veski on tõesti peremeheta

jäänud. Neli hiigelsuurt tiivikut seisid longus hoolimata puhuvast tuulest. Inglilapsed sammusid lähemale. Pead kuklas, uurisid nad asja. Veski kõrged seinad olid tehtud paksudest kivimürakatest ning suured veskilabad, mis kunagi tuult püüdnud, meenutasid nüüd allalastud purjesid.

  „Vau,“ sõnas Kirke. „Missugused suured kivid on üksteise peale kokku laotud!“

  „Jaa, neid võis ikka päris raske olla kohale vedada ja sinna üles veel saada!“ osutas Kirk käega kõrgusse.

  „Sa vaata neid tiibasid – nagu neli kätt,“ vaatles Joonathan tuuliku tiivikuid. „Ta oleks nagu tööst väga väsinud.“

  „Või pettunud, et ta tegi head tööd, jahvatas palju terasid ja oli päevast päeva väga tubli, aga jäeti maha, kui leiti uuem paik, kus jahu teha,“ arvas Kirke.

  „Maa peal on nii, et kui mõeldakse välja paremad masinad, mis töötavad kiiremini ja suudavad rohkem toota, siis heidetakse vanad kõrvale,“ sõnas Karla. „Seda nimetatakse siin tehnoloogia arenguks.“

  „Mis arenguks?“ ei saanud Joonathan aru.

  „Tehnoloogiaks kutsutakse teisisõnu seadmeid, millega saab teha erinevaid asju või tooteid,“ selgitas Karla vennale sõbralikult.

  „Aga kas siis inimestel pole kahju ära visata vanu aparaate, mis on neid nii palju aidanud?“ imestas Joonathan. „Mina küll oma vana puldihelikopterit ära ei visanud, kui uue sain. Ma panin ta hoopis riiulisse seisma.“

  „Jah, aga tavaliselt ostetakse uued, kui vanad on katki läinud, või kui teistel, kes samu asju teevad, on vingemad seadmed, millega saab teha rohkem ja kaasaegsemaid asju, mida on kergem müüa,“ seletas Karla.

  „Kas kogu aeg peab tegema muudkui rohkem ja paremaid asju?“ ei saanud Joonathan ikka veel päris täpselt aru. „On siis uued asjad on alati paremad?“

  „Aga milleks sulle uut puldikat vaja oli, kui vana veel töötas?“ torkas Kirke vendade jutule vahele.

  „Noo, uuem oli lihtsalt uhkema välimusega, tuunitud ja neoontuledega. Ja pealegi ei osanud ma vana parandada. Tal oli üks kabiiniuks katki,“ õigustas Joonathan.

  „Näed siis!“ teatas Kirke ninakalt. „Ise oled samasugune – uks on katki ja kohe uut vaja! Katkine uks ei sega ju helikopteril lendamist.“

  „Teate,“ katkestas neid Karla. „Võtame kodus selle helikopteri, parandame ukse ära ja asi lõpetatud. Siis on Joonathanil kaks korras puldikat ning me saame korraldada puldiheli-kopterite maailmameistrivõistlusi täpsusmaandumises või mööda märgitud rada lendamises.“

  „Just – vinge!“ oli Joonathan pakkumise üle rõõmus. „Aga mina sõidan uuemaga!“

  „Hakkab peale! Miks sina sõidad uuemaga? Tahad võita või?“ nähvas Kirke võidukalt.

  „Lõpetage!“ sekkus nüüd ka Kirk. „Ärge näägelge! Võistleme kordamööda, puldikaid vahetades, siis sõltub tulemus lennutajast, mitte helikopterist.“

  „Kas läheme sisse ka?“ küsis Karla suurt vaskset käepidet vajutades

  Raske uks avanes valjult kriiksudes, otsekui poleks seda keegi juba ammust aega liigutanud.

Kirke võdistas õlgu ja haaras kindluse mõttes Kirki käest.

  „Kardad või?“ sosistas Kirk.

  „Veits kõhe on!“ vastas õde vaikselt. „Kas sa kummitusi oled näinud?“

„Kummitusi!?“ sõnas Karla, kuulnud õe sõnu. „Pole olemas! Vähemalt mitte Maa peal!“ ning astus julgelt sisse.

  Veski oli hämar. Kõrged rohmakad kiviseinad meenutasid vanu lossimüüre ning kivi-põrandast jalge all õhkus külma rõskust. Kitsastest aknaaukudest kumavatel valgusjugadel tantsisid tuhanded tolmukübemed. Kõik see oli kuidagi kõhedust tekitav – vähemalt nii arvas Kirke.

  „Ohoo!“ hüüdis Karla valju häälega.

  „Oooooo...!“ kaikus hääl talle vastu. Kirke haaras tugevamalt Kirki käest.

  „Edasi! Vallutame vaenlase tagala!“ karjus Joonathan valjult ning tormas kitsast veskitrepist üles. Teised lapsed järgnesid talle.

  „Vaata, siia pannakse teri, mida jahvatada vaja!“ osutas Karla suurde veskikivisse voolitud rennile.

  „Küll selle uuristamine võis vaevarikas olla!“ tõdes Kirk käega kiviõnarust silitades.

  „Lähme üles!“ kihutas Joonathan juba edasi kolmanda korruse suunas. Seal oli koht, kust viljaterad kottidest jahvatajasse raputati.

  „Ma olen mölder Möldri-Mati ega pole Une-Mati!“ laulis Joonathan täiel häälel, ise kiirelt ringiratast joostes.

  „Tss!“ keelas Kirke teda, kätt suule asetades. “Ära sega teda!“

Kuid Joonathanil oli hoog sees – vallatult trampis ta jalgadega vana laudpõrandat ja laskis laulul võimsalt kõlada.

  „Sega keda?“ uuris Kirk mõistmatult ringi vaadates.

  „Veski-Katit!“ vastas Kirke vaikselt hoiatava häälega.

  Samal hetkel kostus raks ja siis Joonathani hädakisa. Poiss oli ühe jalaga läbi vana põranda vajunud. Lapsed ruttasid vennale appi.

  „Astu tema kõrvale! Mitte sama laua peale!“ juhendas Karla Kirki. „Joonathan, katsu end püsti ajada!“

  „Ma ei saa!“ proovis Joonathan asendit muuta. „Valus on!“

  „Äkki läks jalaluu! Võta tal vasakult kaenla alt kinni, mina võtan paremalt ja tõstame ta püsti!“ suunas Kirk omakorda Karlat. Koos said nad oigava Joonathani jalule aidatud. Poiss liipas, toetudes vendade õlgadele, vaevaliselt trepist alla. Kirke järgnes neile murelikult. Väljas asetasid nad Joonathani ettevaatlikult pehmele rohule.

  „Näita jalga!“ uuris Kirke kaastundlikult venna vigastust.

  „Nii valus! Nagu oleks tuhat kilo peale langenud!“ suutis Joonathan vaevu nuttu tagasi hoida.

  „Katsu, kas saad liigutada?“ kompas Kirke õrnalt venna jalga. Joonathan sai.

  „Venitasid vist ära!“ arvas Kirke. „Teeme talle kanderaami!“

  Nagu loodud, seisis veski kõrval kõrge vana lauavirn. Karla ja Kirk tirisid hunnikust välja laiema lauajupi, võtsid selle otstest kinni ning asetasid Joonathani sellele istuma. Lapsed asusid koduteele.

  Joonathan õõtsus laual nagu kuningas kandetoolil ning tundus, et see täitsa meeldis talle. „Edasi, vaprad väed, kodu ootab!“ innustas ta vendi. „Võib-olla prooviks lennates?“

  „Midagi me ei lenda!“ torises Kirk. „Kas sa ei kuulnud, kui Kirke

hoiatas, et ei tohi teda segada!“

  „Keda?“ uuris Karla.

  „Veski-Katit loomulikult!“ teatas Kirke veidi pahaselt.

  „Mis Veski-Katit?“ läksid Joonathani silmad suureks.

  „Kui veskisse astusime, kas te ei tundnud, kuidas keegi teile külma õhku kõrva puhus?“ oli Kirke kord imestunud olla. „Mina tundsin ja siis hiljem nägin ta kleidisaba otsa ka!“

  „Kus see Veski-Kati oli?“ paistis ka Karla tõeliselt üllatunud.

  „Mina ei märganud mitte kedagi.“

  „Mina ka mitte!“ teatas Kirk. „Ma ainult tundsin, kuidas Kirke minu kätt hästi kõvasti pigistas!“

  „Mina ka ei näinud mingit Katit! Kirke, ära aja jama!“ lõõpis Joonathan reipalt, kuid siis meenus talle ta haige jalg ja ta pidi natuke oigama.

  „Ma ei aja mingit jama!“ nähvas Kirke solvunult, et keegi peale tema Veski-Kati olemasolu polnud märganud. „Seal veskis elab Veski-Kati ja jutul lõpp! Ja sina, Joonathan, võiksid veidi rahulikumalt võtta, ei pea alati pea ees igal pool ringi tuiskama! Hea veel, et jalaluu terveks jäi! Aga arsti juurde pead ikka minema! Las teeb sulle ühe suure ajusüsti, et teinekord targem oleksid!“

  „Muuseas, kus hiir on?“ märkis korraga Karla.

  „Kas siis sinu taskus pole suhkrutoosi?“ ehmus Kirk.

  „Ma arvasin, et hoopis sina võtsid topsi enda kätte!“ sõnas Karla.

  „Ja mina, et sina,“ teatas Kirk ärevalt.

  “Ja mina unustasin Joonathani jama pärast hiire üldse ära!“ hüüatas Kirke süüdistavalt.

  „Ta oli minu käes, kui ma Joonathanile appi tõttasin, aga siis ma panin suhkrutoosi maha! Järelikult jäi ta sinna!“ püüdis Kirk toimunud sündmuste kulgu taastada.

  „Viime Joonathani koju ja tuleme tagasi!“ tegi Karla ettepaneku. „Ma ei mäleta, kas suhkrutoosil jäi kaas peale või mitte! Kui jäi, siis peab vaene hiirekene kannatama!“

  „Tuleme tagasi, aga käitume Veski-Kati suhtes väga aupaklikult! Mitte nagu mõni siin!“ oli Kirke vendadega nõus.

  Vaikselt vantsisid lapsed kodu suunas, igaüks oma mõtetes. Kirk mõtles, et on ikka kurb küll, kui asjad aegudes kõrvale heidetakse – palju parem oleks neile uus kasutus leida.

  Karla pidas aru, missuguse liimiga peaks puldihelikopteri ust parandama, et see ikka kindlalt pidama jääks.

  Joonathan mõtiskles sellest, et peaks vist tõesti tormamise lõpetama, kuigi täitsa vahva oli kandetoolis koju sõita.

  Kirket aga vaevas mõte sellest, kuidas küll teised Veski-Katit ei näinud.

  Iga lapse mõtted jooksid oma rada pidi nagu käänuline kodutee nende ees.

JÄTKUB...