VIIETEISTKÜMNES LUGU   
Tantsiv tool


  Ingliema läks kohe pärast hommikusööki Heleni, Karoliina ja Matuga üles pööningule, et otsida vanaema kommiretsepte, mis pidid kuskil kastis peituma.

   Ettevaatlikult ronisid inglilapsed kitsast pööningutrepist üles. Josephiine oli tahtnud küll Matut koos Karoliinaga tuppa mängima jätta, kuid musttuhande mõjuva ettekäände järel, miks peaksid mõlemad kindlasti üles tulema, oli Ingliema alla andnud ning „roheline tee“ pööningule oli nüüd ka neile avatud.

  „Matukene, sina oled kogu aeg ainult minu kõrval ja ei lähe kusagile kaugemale,“ luges Josephiine pisipoisile sõnu peale.

  „Mhmh,“ mõmises Matu rahulolevalt. „Matu on kõrval.“

  Pööning oli suur. Kõikjal rippusid ämblikuvõrgud nagu vanaaegsed pruutloorid ning kuskil sumises eksinud kevadine kärbes, otsides väljapääsu.

  Karoliina vaatas ringi. Läbi otsaakna tungiv hämar valgus muutis ruumi veidi kummitus-likuks. Kõikjal vedeles igasugust vana kola – kappe, laudu, riiuleid, kaste. Tundus, otsekui oleks siin aeg otsustanud peatuda ning asjad end mõnusalt tukastama seadnud.

  Otse Karoliina kõrval seisis vana tugitool. Sellel olid ilusad nikerdatud jalad ja iste kaetud tumepunase kulunud sametise kattega. Tool oli natuke selle tooli moodi, mille peal oli istunud üks tähtis kuninganna ühes vanaaegses filmis – samasugune suursugune ja peen nagu valitse-janna isegi.

  Karoliina tundis, kuidas tool teda nagu kutsuks: „Karoliina, istu minu peale!“ Ja kui üks tool sind niimoodi palub, tuleb tema soovi täita! Karoliina sättiski end juba istuma, kuid õnneks märkas, kui must oli iste.

  „Küll on tore, et ma kohe ei istunud,“ mõtles ta endamisi. Ta otsis taskust oma ilusa roosa taskurätiku ja hakkas sellega tooli puhastama. Rätiga üle tooli tõmmates kerkis sealt selline tolmupilv, nagu oleks pööningul olnud vihma oodata. „Ma oleksin oma uue kleidi täitsa ära määrinud,“ rõõmustas Karoliina oma ettenägelikkuse üle.

  „Aptsihh!“ kostus korraga kusagilt Karoliina kõrvalt. See üllatas, sest ema, Helen ja Matu olid pööningu teises otsas kaste avamas. „Kummaline,“ mõtles Karoliina. „Kuidas ma aevastan nii, et ma ise ei tea, et ma aevastan?“

  „Aptsihh!“ kostus taas.

  „Karoliina, ega sa ometi tolmu suhtes allergiline pole?“ hüüdis Josephiine seda kuuldes murelikult.

  „Allergiline?“ hõikas Karoliina vastuseks. „Mis see tähendab?“ Ja veel enne, kui Ingliema vastata jõudis, kostus järjekordne „Aptsihh!“

  „Allergiline tähendab, et sa ei talu mõnda lõhna või ainet ja hakkad aevastama ja köhima,“ seletas Helen valjult. Ja jälle kostus: „Aptsihh!“

  Karoliina hakkas selle peale täitsa naerma! Kuidas saab aevastada nii, et ise ei saa aru, et sa aevastad!

  Siis juhtus midagi kummalist – vana tool hakkas liikuma.

  See valmistas Karoliinale veelgi rohkem nalja ja ta naeris veel. „Ema! Helen! Matu! Tulge

vaatama – tantsiv tool!“ kutsus Karoliina naerdes.

  Ta muudkui naeris ja naeris, sest see oli tõesti naljakas vaatepilt, kui vana auväärt tool krigisedes tantsu vihub.

  Josephiine haaras igaks juhuks Matu sülle ja tõttas kiirelt asja uurima. „Tantsibki!“ hõõrus ta

uskumatult silmi.  „See on minu vanaema vanaema vana tool, millel ta istuda tavatses, kui kuninga õukonnas ballettmeistriks oli!“

  Karoliinale tegi ema üllatunud ilme veelgi enam nalja ning mida rohkem tüdruk naeris, seda kiiremini liikusid tooli peenikesed jalad. Nad tegid üha kiiremaid tantsusamme!

  „See on Karoliina võlunaer!“ taipas Ingliema äkki. „Kui haldjast vanatädi Karoliinale selle naeru kinkis, ütles ta mulle küll, et tüdruku naer teeb tuju heaks kõigil, kes seda kuulevad ja lennutab muremõtted minema, aga et see paneb ka toolid tantsima, seda ta küll ei maininud!“

  „Äkki ainult selle tooli?“ pakkus Helen. „See ehk on üks eriline tool!“

  „Jah, sul võib õigus olla!“ noogutas Josephiine nõusolevalt. „Ma arvan, et siin on vanaema vanaema käsi mängus. Räägitakse, et kui ta saja aastaseks sai ja enam piruette ei saanud teha oma haigete jalgade tõttu, õpetas ta õukonnaliikmeid tantsima just sellel toolil istudes. Ma alati imestasin, et kuidas saab toolilt tantsimist õpetada! Aga ta oli üks lõbus ja krutskeid täis võluridaam! Ilmselt oma naeru ja pisikeste võlutrikkidega panigi ta tooli jalad enda jalgade

asemel tantsusamme ette näitama.“

  Matu oli selle jutuajamise jooksul vaikselt toolini jõudnud ja upitas end sellele. „Matu!“ ehmus Josephiine, kuid poiss istus naerul näoga tooli hüplevas süles. Paistis, et kummalgi neist pole selle vastu midagi.

  „Jah,“ tõdes Ingliema vaatepilti silmitsedes. „Kes oleks arvanud, et vanaema vanaema tool tantsib, lapselapse lapselaps süles!“

  Siis lõpetas Karoliina naermise, sest ta pidi midagi tähtsat ütlema: “Viime tooli alla, ma tahan toolilt tantsimist õppida.“

  Kui Karoliina naer katkes, jäi ka tool seisma.

  „Näed, ongi nii, et kui Karoliina naerab, siis tool tantsib. Haldjavanatädi oleks pidanud sellest rääkima! Meil oleks Ingliisaga valsi õppimine palju lihtsam olnud, sest ausalt öeldes on Taevas väga vähe neid, kes korralikult valssi keerutada oskavad!“

  „Viime siis selle auväärse tooli alla,“ nurus Karoliina paluvalt igaks juhuks edasi.

  „Tooli alla!“ kordas Matu nagu väike papagoi õekese sõnu.

  „Viime, kui tõesti tahate tantsimist õppida,“ nõustus Josephiine. „Kuigi – ma kujutasin ikka ette, et minu lapsi õpetab tantsima lugupeetud tantsuõpetaja, mitte vanaema vanaema tool.“

  Koos viidi tool alla ja Karoliinal jätkus õhtuni toimetamist, et väärtuslik mööbliese hoolikalt puhtaks nühkida.

„Tubli tüdruk! Selle peaks veel mesilasvahaga läikima lööma, siis on ta nagu uus,“ arvas Helen õe tööd kiites.

  Nii sai Karoliina endale tantsuõpetaja. Ka Matule sobis vanaema vanaema sületool igati. Iga kord, kui Karoliina naerdes tantsu lõi, ronis Matu toolile ning istus seal nagu vanaema vanaema süles.

  Josephiine küll alguses vangutas pead seda veidi kummalist vaatepilti jälgides, kuid hiljem tõdes endamisi, et kuniks lastel vanaema käepärast pole, kes neid süles hoiaks, sobib selleks hädapärast ka ajalooline tool. Ja pealegi – Karoliina rõõmus naer hoidis kõigil ju ainult rõõmsad mõtted peas.

jätkub...

NELJATEISTKÜMNES LUGU
VANA VESKI

      Hiirele läksid uut elupaika otsima Kirke, Kirk, Karla ja Joonathan. Helen, Karoliina ja Matu jäid koju Ingliema aitama, et leida pööningult kolimiskastidest üles Josephiine vanaema kommiretseptid.

  Ingliema oli teinud paar päeva tagasi lastele rõõmsa üllatuse teatades, et Lihavõttejänes soovitas neil rajada oma kommivalmistamistöökoda.

Koos oli inglipere otsustanud, et proovima peab ja igaüks panustab ettevõtmisse nii palju kui suudab. Väiksemad lapsed hakkavad tegema pisemaid töid ning suuremad aitavad suuremates

kommimeisterdamise toimetustes.

  Lihavõttejänes aga oli lubanud aidata maiustused maha müüa. Siis oleksid inglipere rahamured leevendatud ning Josephiine ei peaks hakkama tööd otsima.

  Ingliisa saatusest ei olnud siiani midagi kuulda olnud. Seega pidid ema ja lapsed ise hakkama saama.

  Lastele meeldis ema mõte väga. Kohe oli algamas koolivaheaeg ja kommivabriku rajamine tundus olevat põnev ettevõtmine. Ka Lihavõttejänese helesinise kaubikuga kommide vedamine poodidesse oli kindlasti vahva ning üleüldse tõotas kogu see kommivärk

järjekordset suurt seiklust ja palju uusi sõpru Maa peal.

  Inglikesed astusid rõõmsalt mööda teed suunas, kus Karla mäletas asuvat mahajäetud veskit. Joonathani peos oli suhkrutopsis hiireke.

  Tee oli käänuline, läks mäest üles, siis alla, siis uuesti üles, veidi paremale ning tõsi mis tõsi – seal, väikese künka otsas seisis suur vana tuuleveski. Tundus, et veski on tõesti peremeheta

jäänud. Neli hiigelsuurt tiivikut seisid longus hoolimata puhuvast tuulest. Inglilapsed sammusid lähemale. Pead kuklas, uurisid nad asja. Veski kõrged seinad olid tehtud paksudest kivimürakatest ning suured veskilabad, mis kunagi tuult püüdnud, meenutasid nüüd allalastud purjesid.

  „Vau,“ sõnas Kirke. „Missugused suured kivid on üksteise peale kokku laotud!“

  „Jaa, neid võis ikka päris raske olla kohale vedada ja sinna üles veel saada!“ osutas Kirk käega kõrgusse.

  „Sa vaata neid tiibasid – nagu neli kätt,“ vaatles Joonathan tuuliku tiivikuid. „Ta oleks nagu tööst väga väsinud.“

  „Või pettunud, et ta tegi head tööd, jahvatas palju terasid ja oli päevast päeva väga tubli, aga jäeti maha, kui leiti uuem paik, kus jahu teha,“ arvas Kirke.

  „Maa peal on nii, et kui mõeldakse välja paremad masinad, mis töötavad kiiremini ja suudavad rohkem toota, siis heidetakse vanad kõrvale,“ sõnas Karla. „Seda nimetatakse siin tehnoloogia arenguks.“

  „Mis arenguks?“ ei saanud Joonathan aru.

  „Tehnoloogiaks kutsutakse teisisõnu seadmeid, millega saab teha erinevaid asju või tooteid,“ selgitas Karla vennale sõbralikult.

  „Aga kas siis inimestel pole kahju ära visata vanu aparaate, mis on neid nii palju aidanud?“ imestas Joonathan. „Mina küll oma vana puldihelikopterit ära ei visanud, kui uue sain. Ma panin ta hoopis riiulisse seisma.“

  „Jah, aga tavaliselt ostetakse uued, kui vanad on katki läinud, või kui teistel, kes samu asju teevad, on vingemad seadmed, millega saab teha rohkem ja kaasaegsemaid asju, mida on kergem müüa,“ seletas Karla.

  „Kas kogu aeg peab tegema muudkui rohkem ja paremaid asju?“ ei saanud Joonathan ikka veel päris täpselt aru. „On siis uued asjad on alati paremad?“

  „Aga milleks sulle uut puldikat vaja oli, kui vana veel töötas?“ torkas Kirke vendade jutule vahele.

  „Noo, uuem oli lihtsalt uhkema välimusega, tuunitud ja neoontuledega. Ja pealegi ei osanud ma vana parandada. Tal oli üks kabiiniuks katki,“ õigustas Joonathan.

  „Näed siis!“ teatas Kirke ninakalt. „Ise oled samasugune – uks on katki ja kohe uut vaja! Katkine uks ei sega ju helikopteril lendamist.“

  „Teate,“ katkestas neid Karla. „Võtame kodus selle helikopteri, parandame ukse ära ja asi lõpetatud. Siis on Joonathanil kaks korras puldikat ning me saame korraldada puldiheli-kopterite maailmameistrivõistlusi täpsusmaandumises või mööda märgitud rada lendamises.“

  „Just – vinge!“ oli Joonathan pakkumise üle rõõmus. „Aga mina sõidan uuemaga!“

  „Hakkab peale! Miks sina sõidad uuemaga? Tahad võita või?“ nähvas Kirke võidukalt.

  „Lõpetage!“ sekkus nüüd ka Kirk. „Ärge näägelge! Võistleme kordamööda, puldikaid vahetades, siis sõltub tulemus lennutajast, mitte helikopterist.“

  „Kas läheme sisse ka?“ küsis Karla suurt vaskset käepidet vajutades

  Raske uks avanes valjult kriiksudes, otsekui poleks seda keegi juba ammust aega liigutanud.

Kirke võdistas õlgu ja haaras kindluse mõttes Kirki käest.

  „Kardad või?“ sosistas Kirk.

  „Veits kõhe on!“ vastas õde vaikselt. „Kas sa kummitusi oled näinud?“

„Kummitusi!?“ sõnas Karla, kuulnud õe sõnu. „Pole olemas! Vähemalt mitte Maa peal!“ ning astus julgelt sisse.

  Veski oli hämar. Kõrged rohmakad kiviseinad meenutasid vanu lossimüüre ning kivi-põrandast jalge all õhkus külma rõskust. Kitsastest aknaaukudest kumavatel valgusjugadel tantsisid tuhanded tolmukübemed. Kõik see oli kuidagi kõhedust tekitav – vähemalt nii arvas Kirke.

  „Ohoo!“ hüüdis Karla valju häälega.

  „Oooooo...!“ kaikus hääl talle vastu. Kirke haaras tugevamalt Kirki käest.

  „Edasi! Vallutame vaenlase tagala!“ karjus Joonathan valjult ning tormas kitsast veskitrepist üles. Teised lapsed järgnesid talle.

  „Vaata, siia pannakse teri, mida jahvatada vaja!“ osutas Karla suurde veskikivisse voolitud rennile.

  „Küll selle uuristamine võis vaevarikas olla!“ tõdes Kirk käega kiviõnarust silitades.

  „Lähme üles!“ kihutas Joonathan juba edasi kolmanda korruse suunas. Seal oli koht, kust viljaterad kottidest jahvatajasse raputati.

  „Ma olen mölder Möldri-Mati ega pole Une-Mati!“ laulis Joonathan täiel häälel, ise kiirelt ringiratast joostes.

  „Tss!“ keelas Kirke teda, kätt suule asetades. “Ära sega teda!“

Kuid Joonathanil oli hoog sees – vallatult trampis ta jalgadega vana laudpõrandat ja laskis laulul võimsalt kõlada.

  „Sega keda?“ uuris Kirk mõistmatult ringi vaadates.

  „Veski-Katit!“ vastas Kirke vaikselt hoiatava häälega.

  Samal hetkel kostus raks ja siis Joonathani hädakisa. Poiss oli ühe jalaga läbi vana põranda vajunud. Lapsed ruttasid vennale appi.

  „Astu tema kõrvale! Mitte sama laua peale!“ juhendas Karla Kirki. „Joonathan, katsu end püsti ajada!“

  „Ma ei saa!“ proovis Joonathan asendit muuta. „Valus on!“

  „Äkki läks jalaluu! Võta tal vasakult kaenla alt kinni, mina võtan paremalt ja tõstame ta püsti!“ suunas Kirk omakorda Karlat. Koos said nad oigava Joonathani jalule aidatud. Poiss liipas, toetudes vendade õlgadele, vaevaliselt trepist alla. Kirke järgnes neile murelikult. Väljas asetasid nad Joonathani ettevaatlikult pehmele rohule.

  „Näita jalga!“ uuris Kirke kaastundlikult venna vigastust.

  „Nii valus! Nagu oleks tuhat kilo peale langenud!“ suutis Joonathan vaevu nuttu tagasi hoida.

  „Katsu, kas saad liigutada?“ kompas Kirke õrnalt venna jalga. Joonathan sai.

  „Venitasid vist ära!“ arvas Kirke. „Teeme talle kanderaami!“

  Nagu loodud, seisis veski kõrval kõrge vana lauavirn. Karla ja Kirk tirisid hunnikust välja laiema lauajupi, võtsid selle otstest kinni ning asetasid Joonathani sellele istuma. Lapsed asusid koduteele.

  Joonathan õõtsus laual nagu kuningas kandetoolil ning tundus, et see täitsa meeldis talle. „Edasi, vaprad väed, kodu ootab!“ innustas ta vendi. „Võib-olla prooviks lennates?“

  „Midagi me ei lenda!“ torises Kirk. „Kas sa ei kuulnud, kui Kirke

hoiatas, et ei tohi teda segada!“

  „Keda?“ uuris Karla.

  „Veski-Katit loomulikult!“ teatas Kirke veidi pahaselt.

  „Mis Veski-Katit?“ läksid Joonathani silmad suureks.

  „Kui veskisse astusime, kas te ei tundnud, kuidas keegi teile külma õhku kõrva puhus?“ oli Kirke kord imestunud olla. „Mina tundsin ja siis hiljem nägin ta kleidisaba otsa ka!“

  „Kus see Veski-Kati oli?“ paistis ka Karla tõeliselt üllatunud.

  „Mina ei märganud mitte kedagi.“

  „Mina ka mitte!“ teatas Kirk. „Ma ainult tundsin, kuidas Kirke minu kätt hästi kõvasti pigistas!“

  „Mina ka ei näinud mingit Katit! Kirke, ära aja jama!“ lõõpis Joonathan reipalt, kuid siis meenus talle ta haige jalg ja ta pidi natuke oigama.

  „Ma ei aja mingit jama!“ nähvas Kirke solvunult, et keegi peale tema Veski-Kati olemasolu polnud märganud. „Seal veskis elab Veski-Kati ja jutul lõpp! Ja sina, Joonathan, võiksid veidi rahulikumalt võtta, ei pea alati pea ees igal pool ringi tuiskama! Hea veel, et jalaluu terveks jäi! Aga arsti juurde pead ikka minema! Las teeb sulle ühe suure ajusüsti, et teinekord targem oleksid!“

  „Muuseas, kus hiir on?“ märkis korraga Karla.

  „Kas siis sinu taskus pole suhkrutoosi?“ ehmus Kirk.

  „Ma arvasin, et hoopis sina võtsid topsi enda kätte!“ sõnas Karla.

  „Ja mina, et sina,“ teatas Kirk ärevalt.

  “Ja mina unustasin Joonathani jama pärast hiire üldse ära!“ hüüatas Kirke süüdistavalt.

  „Ta oli minu käes, kui ma Joonathanile appi tõttasin, aga siis ma panin suhkrutoosi maha! Järelikult jäi ta sinna!“ püüdis Kirk toimunud sündmuste kulgu taastada.

  „Viime Joonathani koju ja tuleme tagasi!“ tegi Karla ettepaneku. „Ma ei mäleta, kas suhkrutoosil jäi kaas peale või mitte! Kui jäi, siis peab vaene hiirekene kannatama!“

  „Tuleme tagasi, aga käitume Veski-Kati suhtes väga aupaklikult! Mitte nagu mõni siin!“ oli Kirke vendadega nõus.

  Vaikselt vantsisid lapsed kodu suunas, igaüks oma mõtetes. Kirk mõtles, et on ikka kurb küll, kui asjad aegudes kõrvale heidetakse – palju parem oleks neile uus kasutus leida.

  Karla pidas aru, missuguse liimiga peaks puldihelikopteri ust parandama, et see ikka kindlalt pidama jääks.

  Joonathan mõtiskles sellest, et peaks vist tõesti tormamise lõpetama, kuigi täitsa vahva oli kandetoolis koju sõita.

  Kirket aga vaevas mõte sellest, kuidas küll teised Veski-Katit ei näinud.

  Iga lapse mõtted jooksid oma rada pidi nagu käänuline kodutee nende ees.

JÄTKUB...

KOLMETEISTKÜMNES LUGU räägib ootamatust külalisest

 

  Terve maja kajas Ingliema Josephiine kiljumisest. Kirke avas silmad ega saanud arugi, mis täpselt toimub. „Helen!“ hüüdis ta uneseguse häälega, samal ajal voodist välja ronides.

  „Helen! Tõuse üles! Emaga on midagi hirmsat juhtunud!“

  Koos kiirustasid inglitüdrukud alakorrusele, kust kostusid Josephiine appihüüded.

  „Karla, Kirk, Joonathan! Ärgake!“ hõikas Helen poiste toa ukselt rahulikult magavatele vendadele. Unised vennakesed kargasid ehmunult voodist ning kõik tõttasid riburada pidi trepist alla.

  Joonathan jõudis esimesena köögiukseni ja paiskas selle pauguga lahti. Avanev vaatepilt oli üsna kummaline. Ingliema seisis kikivarvul suure söögilaua peal, osutades närviliselt näpuga toanurka: „Seal! Olge ettevaatlikud! Ta on seal!“

  „Kes?“ ei näinud Karla kedagi.

  „Kus?“ uuris Joonathan, püüdes jääda hästi rahulikuks, sest talle tuli meelde Ingliisa õpetus, et keerulistes olukordades tuleb säilitada külma närvi ning mitte mingil juhul sattuda paanikasse – selge mõistus on alati parim abimees.

  „Seal!“ võdistas Josephiine õlgu. Samal hetkel maandus viimasena alla jõudnud pere pesamuna Matu toanurka. Võidukalt tõstis ta põrandalt pisikese pruuni hiire.

  „Empsukene!“ hüüatas Helen. „See on ju kõigest väike hiir!“

  Tilluke koletis aga vaatas samal ajal tõtt Matuga, kes teda hellalt käte vahel hoidis.

   „Nii almas!“ lalises inglipoiss rahulolevalt, surudes põske hiire ninaotsa vastu. “Empsu, äla kalda!“ ulatas ta olevuse Ingliema suunas, et temagi võiks olevusega lähemalt tutvust teha. ”See on sõbel!“

  „Hiir?“ imestas Josephiine, häbelikult laualt maha ronides. „Mulle küll tundus, et tegemist on millegi kohutavaga!“

  „Nojah, Taevas ju hiired ei ela!“ nentis Helen. „Sa ära karda, nad ei hammusta, ainult närivad! Kuid vaid üsna pisikesi auke!“ lisas ta kiirelt, et Ingliema rahuneda võiks.

  „Näita mulle ka!“ tahtis Joonathan paanikameistrit ligemalt silmitseda. Uhkelt demonstreeris Matu enda uut sõpra. Hiireke oli üsna pisike, pika saba ja armsate vurrudega. Oma tumedate silmadega uuris ta tähelepanelikult toimuvat. Näha oli, et tema igal juhul küll ei karda kedagi.

  „Emps, tule vaata lähemalt!“ sikutas Joonathan kleidivarrukast Josephiinet, kes aupaklikku kaugust hoidis.

  „Lähemalt! Lähemalt!“ kordas Matu venna sõnu, ise Ingliema vaba käega enda poole tirides.

  Josephiine liikus ligemale. Ettevaatlikult tõmbas ta näpuga üle loomakese selja. Tundus, et hiirega sõprust pidada ta küll ei ihka. Selleks oli isegi Ingliema liiga vanamoodne.

  „Mis me temaga teeme?“ päris Karoliina loomakest paitades.

  „Kas me võime ta endale jätta?“ nurus Kirk.

  „See vist pole hea plaan!“ arvas Helen ema haput nägu silmitsedes. „Pealegi närib hiir auke ja võib meie riidekappi pesa teha!“

  „Ja tal pole ju meie juures sõpru!“ oli Kirke murelik.

  „Otsime talle siis uue kodu!“ tegi Kirk ettepaneku. „Kus hiired elavad? Kas sa tead, Helen?“

  „Suvel elavad nad tavaliselt õues, talveks aga kolivad majja või

näiteks viljasalve!“ teadis Helen vastust.

  „Seal on ju jahukotid! Nad närivad need katki! Sinna teda küll viia ei või!“ märkis Karla.

  „Aga mahajäetud viljahoidlasse või mõnda vanasse veskisse, mis enam ei tööta, kuid kus vedeleb teri, mida põske pista?“ pakkus Kirke teisigi võimalikke variante, mis loomakesele sobida võiksid.

  „Kust me sellise leiame?“ oli Kirk nõutu.

  „Ma tean!“ meenus Karlale ootamatult. „Üks vana veski seisab siit mitte kaugel. Vähemalt tundus küll, et keegi seal enam jahu ei jahvata. Kui me jänesepoja ema otsisime, siis nägin sellist!“

  „Väga tore!“ oli Josephiine ilmselgelt rõõmus, et hiir majast välja kolitakse. „Otsige talle mõni teine pesapaik, võimalikult kaugel,“ sõnas ta veidi häbenedes oma hirmu pisikese looma ees. „Mulle tõesti tundub, et see kiljumine ei jää viimaseks, kui hiirepoiss end meile elama asutab.“

  „Kokku lepitud – kolime ta minema!“ tegi Helen ettepaneku. „Ega need hommikused kiljumised mõju tervislikult kellelegi.“

  „Üks asi oli ikka hea ka,“ märkis Karla. „Kas panite tähele, et Matu ei tulnud mitte jalgsi mööda treppi alla, vaid lendas? Ja peaks ütlema, et ta oskab juba üsna hästi lennata!“

  „Kullakene!“ plaksutas Josephiine rõõmsalt käsi. „Kas sina oled ka juba suureks saamas?“

  Õnnelikult haaras ta Matu sülle, unustades poisi peos oleva hiire. Hetkeks vaatasid kõik kolm omavahel tõtt – Ingliema, Matu ja hiireke. Siis pani Josephiine Matu kähku maha ja haaras laualt esimese kättejuhtuva nõu, kuhu olend sisse mahuks. Selleks osutus vanaaegne nikerdatud kaanega suhkrutoos.

  „Karla, aita Matul hiir suhkrutopsi saada! Ja ma väga palun – otsige talle kähku uus kodu! Millegipärast tekitab ta minus närvilisust!“ ulatas ema topsi kärme liigutusega Karlale.

  „Pole hullu!“ lohutas Helen. „Paljud naised Maa peal kardavad hiiri. Isegi mõned suured mehed! Ja ega hiired tahagi inimestega koos elada, sest kellele meeldiks väljavaade elupäevad hiirelõksus lõpetada!“

  „Tore! Vahetage riided!“ kamandas Josephiine. „Mina teen teile paar võileiba reisimoonaks kaasa. Hiireke ootab seni suhkrutopsis! Ja minu poolest võite siis kohe teele asuda!“

  Nii nad tegidki – lapsed riietusid, Josephiine tegi kähku termosesse sooja teed ja pakkis toidukarpi paar võileiba ning hiireke, kellele paar leivaterakest anti, kükitas kannatlikult suhkrutoosis, kuni tema uue kodupaiga otsingud alata võisid. 

JÄTKUB...

KAHETEISTKÜMNES LUGU 
jutustab  sellest, kuidas

Lihavõttejänes Josephiinet äri tegema õpetas

  Mune, mis värvi alla tahtsid saada, oli tõesti üksjagu. Jänese näpunäidete järgi keedeti üks osa valgeid mune soolases vees ja tõsteti siis jääkülma vette, et koor hiljem muna küljest ikka lahti tuleks. Teine osa mune pisteti keeva vette, kuhu lisati värvi andvaid aineid nagu peet ja vana villane roheline sokk. Kolmas osa mune mätsiti sibulakoortesse ning pakiti siis hoolikalt Ingliema vanadesse sukkadesse ja asetati ettevaatlikult potti keema.

  Valgete munade kaunistamine oli lõbus pintslitöö, kus iga laps sai teha need just sellisteks, nagu nad arvasid lihavõttemune ilusad olevat. Karoliina joonistas munadele värvilisi lillekesi, Helenile aga meeldis liblikaid maalida. Kirke arvas, et munad võiksid olla roosade ja helesiniste südamekestega, poisid tegid peamiselt triibulisi ja ruudulisi mune. Ingliema munad tulid väikeste inglikujukestega ning Matu veeretas mune üht ja teistpidi erinevates

värvikaussides ning nende kohta ei saanudki päris täpselt öelda, mis värvi need jäid – kuid kindlasti olid nad väga kirjud.

  Jänesepoeg aga ronis kogu selle tähtsa toimetamise ajal pidevalt Lihavõttejänesele sülle, ise õnnest särades, et enda ema tagasi sai.

  Joonathan kadus natukeseks ajaks poiste tuppa ja tuli siis sealt tagasi salapärase moega.

  „Mis tegid?“ uuris Karla tasakesi.

  „Puumuna!“ näitas Joonathan peopesa avades. „Las imestavad, kui mune koksima hakkavad! See on võidumuna ja see laps, kes selle endale saab, on kindel võidumees!“

  „Hea mõte! Loodame ainult, et keegi sellele enne koksimist ja koorimist hambaid sisse ei löö ja neid ära ei murra!“ arvas Karla sosinal.

  „Äkki panen hoiatusmärgi peale?“ muutus Joonathan murelikuks.

  „Pane suurelt hüüumärk ja pealuu!“ itsitas Karla vastuseks.

„Panen jah, muidu mõni vanaema murrab veel oma proteesid!“noogutas Joonathan ning maalis puumunale suure punase hüüumärgi ning selle alla väiksemalt kaks ristis konti – kuid nii, et see pidulikult mõjus. „Ikkagi pühad!“ demonstreeris ta oma

teost vennale.

  „Aga nalja peab ka saama!“ naeris Karla.

  Värvitud munad tuli veel ka läikima lüüa – nii juhendas neid Lihavõttejänes, kes asja tundis. Selleks võeti külmkapist võid ning hõõruti munad võise salvrätikuga kenasti särama. Nüüd

olid nad tõeliselt kaunid nagu ühed lihavõttemunad olema pidid.

Kell hakkas juba kümme saama ja lõpp paistmas, kuid siiski oli veel tegemist küllaga.

  „Panen Matu ja Karoliina voodisse!“ otsustas Ingliema. „Mine, palun, hambaid pesema!“ sõnas ta Karoliinale.

  Matut aga polnud millegipärast kuskil näha. „Kus Matu on?“vaatas Josephiine otsivalt ringi. „Matu, kus sa oled?“ hüüdis ta kõvasti, et igasse tuppa kosta oleks, kuid vastust ei tulnud.

  „Lapsed, Matut otsima!“ muutus ema murelikuks. Kõik hakkasid

pisipoissi otsima. Vaadati siit ja sealt, kuid ei midagi.

  „Ega ta ju üksinda ometi välja ei läinud!“ ehmus Josephiine tõeliselt. „Poisid, ajage joped selga ja vaadake õuest...“

  Josephiine ei jõudnud veel lauset lõpetada, kui Kirke elutoa teisest nurgast kardina juurest teda peatas: “Tssss! Siin! Ta on kardina taha magama jäänud!“

  Tüdruk tõmbas paksu kardina aknast eemale ja sealt paistis rahulikult norisev Matu, mõlemas peos katkilitsutud värviline muna. Tema kõrval põrandal seisis aga suur kauss endiste pühademunadega, millest nüüdseks oli saanud värviline munapuder.

Ingliema ainult ohkas, võttis põrandalt magava munapurustaja ja viis ta süles hoides ülakorrusele tuttu. Karoliina läks samuti magama ning Joonathan nende järel.

  Matu hävitustöö ei olnud küll suur, kuid tulemuseks oli see, et taas tuli panna pott munadega tulele.

  „Tal võis ikka päris mõnus olla, kui sai neid katki koksida,“ mõtisklesKirke vennakese teo üle.

  „Ma arvan ka, et ta ei teinud seda halva pärast, vaid ta lihtsalt tahtis teada, mis tunne see on,“ nõustus Kirk ohates. „Homme peame meie pere munad ka ära värvima!“ lisas ta.

  „Jah, praegu küll ei tahaks seda tööd rohkem teha! Ma täitsa mõistan Lihavõttejänesest, kes lihavõttepühi väga ei armasta. Mõtle ise, kokku 40 070 muna värvida – see on ikka suur töö!“

  „Tore, et teda aidata saame!“ arvas Kirke.

  „Alati on tore teisi aidata,“ lisas Jürgen.

Kella kaheteistkümne paiku öösel olid juba kõigil silmad väsimusest sulgumas.

  „Kullakesed, voodisse,“ suunas Josephiine lapsed magama. „Jürgen, sulle ma tegin poistetuppa aseme ja helistasin ka su vanaemale, et jääd meile ööbima.“

  Lihavõttejänes tänas kõiki abimehi südamlikult ning Josephiine andis neile kõigile, ka Jürgenile, head-ööd-musi otsaette.

  Ingliema ja Lihavõttejänes aga jätkasid kahekesi värvitööd pärast kosutavat tassi kohvi, mis und peletas.

  „Sa oled üks tubli ingliema,“ kiitis jänes Josephiinet. „Kuidas sa küll jaksad üksinda seitsme lapsega hakkama saada? Mina ei saa ühelgi silma peal hoitud!“

  „Aitäh kiitmast!“ tänas Josephiine vastuseks, „Kuid kui neid nii palju armastad, pole see üldse raske.“Meenutades varitsevat rahaprobleemi, jätkas ta ohates: „Kuid kuidas me rahaliselt hakkama saame, vaat seda ma küll ei tea!“

  „Kas sul siis tööd pole?“ uuris Jänes.

  „Ei ole jah,“ tuli vastuseks. „Ja kui ma täna mõtlesin, mis tegelikult toimuma hakkaks, kui ma päevad läbi kodunt ära oleks, läks mul tuju täitsa nulli. Ausalt öeldes ma ei teagi, mida teha! Ja naistele makstakse siin Maa peal palju vähem raha sama töö eest kui meestele, nii et ma kardan, et isegi kui ma tööd leiaks, siis selle rahaga seitset last küll kuidagi ära ei toidaks!“ lisas ta nukralt.

  Jänesel hakkas seda kuuldes Josephiinest päris kahju. „Ära muretse – kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem!“ üritas ta jääda optimistlikuks. Mõnda aega jätkati tööd mõtlikus vaikuses, vaid suure seinakella osutid tiksusid öötunde.

  „Kuule,“ katkestas Lihavõttejänes korraga vaikuse, „mul tuli mõte! Kas sa komme tahaksid teha?“

  „Komme?“ ei mõistnud Josephiine teise juttu.

  „Jah, komme – tead küll, selliseid väikeseid magusaid asju, mida süüakse!“ selgitas jänes kannatlikult.

  „Ma tean küll, mis asi komm on,“ naeris Josephiine. „Minu vanaemal oli vanasti Taevas lausa kommipoekene!“

  „Vaat siis teedki uue kommiäri!“ vadistas jänes hoogu sattudes. „Sellel minu vanaproual oli enne seda, kui ta end lihavõttemunadele pühendas, väike kommivabrik, mille ta mulle pärandas. Kommimasinad on mul kõik alles ja seisavad kenasti pakituna töökojas.“

  Jänes mõtles veidi ning lisas: „Need on muidugi üsna vanaaegsed, aga mis seal vahet, oma kommiäri alustamiseks käivad küll! Ja mulle pole neid tõesti vaja! Minust kommitegijat ei saa, sest ma ei kannata magusat mokaotsastki! Oled nõus?“

  „Mina, Ingliema Josephiine, hakkan kommiäriga tegelema?“ ei mahtunud selline pakkumine Josephiinele kohe pähegi.

  „Kes siis veel kui mitte sina?“ naeris Lihavõttejänes laginal. „Kas Matu hakkab siis kommiäri tegema või? Muidugi sina!“

  „Ma ei saa hakkama!“ kogeles Josephiine.

  „Loomulikult saad! Ma õpetan sind!“ julgustas jänes otsustavalt.

  Josephiine pidas hetkeks endamisi aru. Selge oli see, et lapsed tuleb toita ja katta, abi pole kuskilt loota ning igal juhul oli oma äri tunduvalt mõistlikum alustada, kui väikse palga eest päevad läbi kodunt ära olla.

  Ja väiksemaid lapsi saaks ju päeval tööle kaasagi võtta ning

suuremad oleksid talle õhtupoolikutel abiks. Järelikult peaks riskima, otsustas ta endamisi.

  Meenutanud kommipoeomanikust vanaema Helenet ja Ingliisa, kes talle alati oli korrutanud, et kui lapsed suureks saavad, peaks Josephiine kindlasti äri tegema hakkama, sest see sobiks

talle nii hästi, jõudis Ingliema ühesele järeldusele: peab proovima, sest kes ei proovi, ei saa üldse mitte mingit tulemust. Isegi mitte kehva, mida oleks võimalik hiljem kasvõi parandada.

  „Olgu, proovin. Kui sa mind natukenegi õpetad, kuidas äri teha!“ sõnas ta otsustavalt.

  Selle lause peale lõi seinakell pidulikult kaks gongi järjest – kell oli täpselt kaks öösel.

  „Tubli,“ kiitis jänes, “hakkame siis kohe pihta!“

  „Praegu? Kell kaks öösel?“ ei suutnud Josephiine uskuda.

  „Mis seal vahet, mis kell on!“ teatas Lihavõttejänes reipalt.

  „Ohhoo!“ ajas Josepiine silmad pärani, kuid siis meenus talle pangakonto seis ning ta lisas kähku: “Jah, muidugi alustame kohe! Olen üks suur kõrv!“

  „Ja töökas käsi korraga!“ täiendas jänes rõõmsameelselt tema lauset.

  „Niisiis alustame. Äri alus on odavamalt osta ja kallimalt müüa, siis tekib tulu. Alustades väikesest tulust ning seda edasi investeerides, näiteks ostes lisaseadmeid või vahendeid, saab suurendada äri, mis toob sulle hiljem veel rohkem tulu ja siis investeerid veel rohkem ja saad veel rohkem tulu. Ja nii saadki rikkaks!“ lõpetas jänes uhke käpakaarega loengu.

  „Ja see on kõik?“ imestas Josephiine.

  „Lühidalt jah, aga eks sa ise peagi näed – see pole mingi imeasi teha äri! Ja ma usun, et kõik ostaksid sinu komme, kui need on teistest erinevad!“ lisas jänes.

  „Erinevad?“ muutus Josephiine mõtlikuks.

  „Nojah!“ seletas Lihavõttejänes kannatamatult. „Mida eripärasemat asja toodad, seda lihtsam on seda müüa!“ Ning Josephiine mõistmatut ilmet silmitsedes jätkas: „Saad aru – raha on maailmas väga palju, aga häid ideid, mida selle rahaga teha, palju vähem!“

  Josephiine mõtles kuuldu üle järele. „Tead, ma oskaksin teha selliseid komme, millel on imeomadusi.“ Ning pingutanud veidi mälu, sest öösel kell pool kolm ei ole meie ajutegevus tavaliselt just kõige paremas vormis, tuli talle äkitselt meelde: „Mul peavad olema mu vanaema vanad kommiretseptid ka kuskil veel alles! Pean pööningult kastidest otsima! Ning mõned kommid on sellised, mida ma olen ise leiutanud ning mis on hakanud mul

aastate jooksul päris hästi välja tulema – neid võiks ju ka toota!“

  Ja mida rohkem nad jänesega uut äriplaani arutasid, seda vahvam see neile mõlemile tundus. Kohe nii vahva, et sellega oleks võinud lausa keset ööd pihta hakata!

  Kell oli viis hommikul, kui lõpuks said kõik pühademunad korvikestesse pakitud. Neid oli ilus vaadata – oma tehtud tööd.

  Josephiine aitas korvid helesinisesse pakiautosse laadida ning jänes sõitis kiirustades postkontori suunas, et pakid postiautole ning kulleritele edasitoimetamiseks üle anda. Magava jänkupoisi asetas Lihavõttejänes enda kõrvalistmele Ingliisa kingakarbis, nukutekk peal.

  Josephiine lehvitas neile aiaväravalt järgi ning Lihavõttejänese helesinine kaubik kadus mööda teed udusesse hommikusse. Esimesed päiksekiired piilusid puude vahelt. Algamas oli uus päev – Lihavõttepüha, mil paljud lapsed üle maailma mune värvivad

ja neid siis rõõmsalt kokku koksivad.

  „Kevad on ikka üks tore aastaaeg, siis tundub kõik taas algavat!“ mõtles Josephiine trepist üles astudes. Talle meenusid Lihavõttejänese sõnad – „kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem!“ Just nii see oli täna olnud! Suurest väsimusest hoolimata tundis Ingliema oma otsuse üle alustada kommiäriga nii tugevat rõõmupuhangut, et oleks sellega kasvõi kohe alustanud. Teda peatas vaid mõte, et pottidega kolistamine võib magavad lapsukesed äratada.

  Õnnelikuna unne suikunud, nägi ta unenäos Ingliisa, kes julgustavalt õnne soovis õige otsuse puhul alustada oma äri. Järelikult oli kommiäri tulevikuga kõik hästi!

 

  Loodan, et sinulgi tuli munade värvimine hästi välja ja kui sul sel aastal pühademunad juba ammu värvitud on, siis kasuta neid Lihavõttejänese munavärvimise trikke järgmisel aastal. Sest iga väärt õpetust tasub kuulata ja kasutada. Ning kindlasti on Lihavõttejänes oma aastatepikkuse kogemusega nii mõnestki meist peajagu üle.

  Tegelikult võid mõned munad sõprade seltsis ära värvida ning neid kokku koksida ükskõik mis päeval aastas – kasvõi l ihtsalt selleks, et koos midagi vahvat teha. 

Mis edasi sai, sellest kuuled juba järgmises loos.